1-08-10740\9 — 1-08-10740\9 — Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 30. detsember 2008. a

Kriminaalasja number 1-08-10740 Kohtukoosseis Malle Preimer, Julia Katškovskaja ja Ivi Kesküla Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 17. novembri 2008. a otsus H.H süüditunnistamises ja karistamises KarS § 199 lg 2 p 8, 9 järgi lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav H.H Resolutsioon Jätta H.H apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu

läbi vaatamata Edasikaebamise kord

Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel

esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna

Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. süüdi KarS § 199 lg 2 p 8, Harju Maakohtu 17. novembri 2008. a otsusega mõisteti H.H 9 järgi ning teda karistati 6 kuulise vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra

vähendati, kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 4 kuud vangistust, millest loeti kantuks eelvangistuses viibitud 1 päev. Kandmisel kuuluvaks karistuseks mõisteti 3 kuud ja 29 päeva vangistust, karistusaja alguseks loeti 11.09.2008.a.

2. apellatsiooni, milles vaidlustab üksnes talle mõistetud Maakohtu otsuse peale esitas H.H

karistuse, leides, et see on liialt range, palub karistuse leevendamist, esitades põhjenduseks, et üks

varguse episood jäi katsestaadiumi, hagisid tema vastu ei esitatud, tal on elukoht, lubab, et asub

ametlikult tööle, viitab invaliidist emale. Alternatiivselt palub mõistetud vangistus jätta tingimisi kohaldamata.

2

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

3. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud

apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Hinnates apellatsiooni põhjendatust, märgib kriminaalkolleegium järgmist.

4. karistust mõistes järginud KarS Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on H.H-le

§-s 56 sätestatut, arvestanud süü suurust, vastutust kergendavaid asjaolusid, raskendavate

asjaolude puudumist, lähtunud nii üld- kui eripreventiivsetest kaalutlustest. Kohtukolleegium rõhutab, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi

näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Eelnevat silmas pidades on kohus õigustatult oma otsuses märkinud, et H.H on varem mitmel korral samalaadsete kuritegude toimepanemise eest karistatud.

Kohtukolleegium peab siinjuures vajalikuks rõhutada, et lisaks kuritegude toimepanemise eest

mõistetud karistustele, on H.H väärteokorras karistatud 35 korral, põhiliselt NPAS § 15¹ lg 1 ja KarS § 218 lg 1 alusel. Seega esineb tema puhul ilmne retsidiivioht, mistõttu ei saa

talle mõistetav karistus jääda KarS § 199 lg 2 sanktsiooni alammäära piiridesse. Teisalt ei

võimalda mõistetud 6-kuulist vangistust leevendada ka H.H süü suurus – toime on pandud kolm lõpuleviidud vargust, millest üks oli seotud sissetungimisega ning lisaks üks vargus,

mis jäi katsestaadiumi. Apellatsioonis esitatud asjaolud – elukoha omamine ja lubadus tööle hakata, ei mõjusta karistusmäära valikut ega ole kergendavaks asjaoluks KarS § 57 tähenduses. Kohtukolleegium on seisukohal, et apellatsioonis esitatu ei anna alust H.H-le mõistetud karistuse leevendamiseks.

5.

Mis puutub H.H taotlusse teda karistusest tingimisi vabastada, siis sellise taotluse rahuldamiseks puudub käesoleval juhul igasugune alus. Et asuda kaaluma karistusest tingimisi vabastamise võimalikkust, tuleb lähtuda kuriteo toimepanemise asjaoludest ning süüdlase isikust, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks

(RKKKo 3-1-1-40-04). Sisuliselt tähendab see isiku suhtes teatud prognoosotsuse tegemist –

kohus usub, et isik ei pane enam toime uusi õigusrikkumisi, mis võimaldabki jätta mõistetud karistuse täitmisele pööramata.

6. Kohtukolleegiumi hinnangul puudub käesoleval juhul alus rääkimaks nii ühest kui teisest

karistusest tingimisi vabastamise alusest. H.H-le heidetakse ette süstemaatilist varastamist. 22.02.2007.a otsusega mõisteti H.H KarS § 199 lg 2 p 4 järgi süüdi ning talle mõistetud vangistust ei pööratud tingimisi täitmisele. H.H aga katseaega ei läbinud

ning talle mõistetud karistus pöörati Harju Maakohtu 18.09.2007.a määrusega täitmisele. Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul puuduvad igasugused eeldused eelpool mainitud positiivset laadi prognoosiotsuse tegemiseks H.H isikut silmas pidades. Maakohus on

3

selles osas oma otsuses põhjendatult märkinud, et süüdistatavat on varasemalt korduvalt

karistatud samalaadsete süütegude eest, kuid mingeid järeldusi ei ole ta mõistetud karistustest teinud, karistuse kandmiselt vabanedes jätkas H.H kuritegude toimepanemist.

7. mõistetud karistus on seaduslik ja Kohtukolleegium leiab üksmeelselt, H.H-le põhjendatud, apellatsiooni põhjendused selle tühistamiseks alust ei anna. Seega on H.H apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ning ringkonnakohus jätab selle juhindudes KrMS § 326 lg 2 p 2 läbi vaatamata.

Malle Preimer Julia Katškovskaja Ivi Kesküla