1-08-1794\18 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Kuninga tänaval

1-08-1794

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

24. novembril 2008. a Pärnu kohtumaja

Kriminaalasja number

1-08-1794

Kohtukoosseis

Kohtunik Teet Olvik

Sekretär Anneli Kaljula

Prokurör

Küllike Kask

Kaitsjad

Margo Normann, Sven Sillar, Ants Nõmmik

Kriminaalasi

Jaanus Grossmann süüdistus KarS 263 p 1,4, Arlet Martinsoni

süüdistus KarS § 263 p 1,4, Roman Pitškari süüdistus KarS § 22 lg

3, § 199 lg 2 p 4, § 263 p 1,4 järgi üldmenetluses

Süüdistatavad

Jaanus Grossmann, isikukood 37207244238

Arlet Martinson, isikukood 37010036013, varem kohtulikult

kriminaalkorras karistatud 1.13.11.1995 a. Tallinna Linnakohtu

poolt KrK § 142 lg 2 p 2, § 141 lg 2 p 1,2,3, § 1243 lg 1 alusel 7

aastase vabadusekaotusega.

Tõkend elukohast lahkumise keeld kohaldatud alates 11.06.2007 a.

Roman Pitškar, isikukood 38307244243

RESOLUTSIOON

Juhindudes KrMS § 315 lg 4, kohus otsustas:

Süüdi tunnistada Jaanus Grossmann KarS § 263 p 1,4 järgi ning karistada teda (1 a) ühe aastase

vangistusega, milline aga jätta KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel täies ulatuses täitmisele pööramata kui

Jaanus Grossmann (2 a) kahe aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ning

täidab KarS § 75 lg 1 ettenähtud käitumiskontrolli kontrollnõudeid ja kohustusi.

Tõkend elukohast lahkumise keeld tühistada kohtuotsuse jõustumisel, katseaja algust arvata alates

24.11.2008 a.

Süüdi tunnistada Arlet Martinson KarS § 263 p 1,4 järgi ning karistada teda (8 k) kaheksa kuulise

vangistusega, milline aga jätta KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel täies ulatuses täitmisele pööramata, kui

Arlet Martinson (2 a) kahe aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ning täidab

1-08-1794

KarS § 75 lg 1 ettenähtud käitumiskontrolli kontrollnõudeid ja kohustusi.

Tõkend elukohast lahkumise keeld tühistada kohtuotsuse jõustumisel, katseaja algust arvata alates

24.11.2008 a.

Süüdi tunnistada Roman Pitškar KarS § 263 p 1,4 järgi ning karistada teda (1 a) ühe aastase

vangistusega, KarS § 22 lg 3 ja § 199 lg 2 p 4 järgi ning karistada teda (6 k) kuue kuulise

vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ning

mõista Roman Pitškarile liitkaristusena (1 a) üks aasta vangistust, milline aga jätta KarS § 74 lg 1 ja

3 alusel täies ulatuses täitmisele pööramata, kui Roman Pitškar (2 a) kahe aastase katseaja jooksul ei

pane toime uut tahtlikku kuritegu ning täidab KarS § 75 lg 1 ettenähtud käitumiskontrolli

kontrollnõudeid ja kohustusi.

Tõkend elukohast lahkumise keeld tühistada kohtuotsuse jõustumisel, katseaja algust arvata alates

24.11.2008 a.

Allutada Jaanus Grossmann, Arlet Martinson ja Roman Pitškar katseajaks käitumiskontrollile ning

panna nad Pärnu Maakohtu Kriminaalhooldusosakonna Pärnu Talituse juhataja poolt nimetatava

kriminaalhooldusametniku järelevalve alla.

Välja mõista menetluskulud – ekspertiisi tasu Jaanus Grossmannilt (7400) seitse tuhat nelisada

krooni seoses ambulatoorse kohtupsühhiaatria – psühholoogia ekspertiisi läbiviimisega

kriminaalasjas ning kriminaaltoimiku materjalidest kaitsjatele koopiate tegemise kulud Jaanus

Grossmannilt (171.20) sada seitsekümmend üks krooni 20 senti, Arlet Martinsonilt (7) seitse krooni

ja Roman Pitškarilt (7) seitse krooni riigi tuludesse.

Välja mõista menetluskuluna Roman Pitškarilt kaitsjatasu (5392.60) viis tuhat kolmsada

üheksakümmend kaks krooni 60 senti määratud kaitsja Ants Nõmmiku osalemise eest

kriminaalmenetluses.

Asitõend Jaanus Grossmannile kuuluv särk kui kasutamiskõlbmatu hävitada.

Välja mõista kõikidelt süüdistatavatelt - Jaanus Grossmannilt, Arlet Martinsonilt ja Roman Pitškarilt

KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel seoses teise astme kuriteo toimepanemisega sundraha (6525) kuus tuhat

viissada kakskümmend viis krooni riigi tuludesse. Sundraha ja menetluskulu tuleb tasuda

Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr. 10220034800017 SEB Eesti Ühispangas või

arveldusarvele nr. 221023778606 Swedbank pangas. Maksekorraldusele tuleb märkida viitenumber

2800049696 ning selgitus „Jaanus Grossmann või Arlet Martinson või Roman Pitškar, 1-08-1794,

menetluskulud, kaitsjatasu või sundraha“.

Kui menetluskulud, kaitsjatasu ja sundraha ei ole tähtaegselt tasutud, suunatakse nõue

täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluses ettenähtud korras.

Edasikaebamise kord

Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb otsuse teinud kohtule teatada kirjalikult seitsme päeva

jooksul alates selle resolutiivosa kuulutamisest.

Apellatsioon kohtuotsusele tuleb esitada kirjalikult Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul

alates päevast mil pooltel on võimalik kohtuotsusega tutvuda.

Asjaolud

JAANUS GROSSMANNILE, ARLET MARTINSONILE ja ROMAN PITŠKARILE oli esitatud

süüdistus selles, et nemad 10.06.2007 a. kella 00.00 kuni 1.00 paiku Pärnu linnas, Vee tänav 12

asuva trahteri „Postipoiss“ ees tänaval, panid toime vägivallaga ja grupilise avaliku korra raske

rikkumise, mis seisnes selles, et Jaanus Grossmann, Arlet Martinson ja Roman Pitškar käitusid

1-08-1794

sotsiaalselt ebaadekvaatselt ja üldise õigusrahu häirimise eesmärgil alljärgnevalt – Jaanus

Grossmann, tuues ettekäändeks väidetava isikliku konflikti, ründas põhjendamatult K. P. lüües teda

küünarnukiga näkku, mille tagajärjel kannatanu kukkus ja kaotas hetkeks teadvuse ning hiljem kui

kannatanu läks taksosse istunud Jaanus Grossmannilt löömise põhjust küsima ning kui Jaanus

Grossmann oli taksost väljunud, tõukas Roman Pitškar kannatanu K. P. tänavale pikali põhjustades

kannatanule füüsilist valu. Seejärel lõi Jaanus Grossmann Roman Pitškari poolt maha tõugatud ja

maas lamavat kannatanut K. P. korduvalt jalgadega keha piirkonda põhjustades talle füüsilist valu ja

tervisekahjustuse. Arlet Martinson hoidis samal ajal maas lamavat K. P. kinni istudes tal seljas ning

püüdis kannatanule näppe silma torgata põhjustades oma käitumisega kannatanule füüsilist valu.

Samal ajal ründas Roman Pitškar korduvalt K. K. püüdes teda lüüa jalaga lüües teda ühel korral

kubemesse ja ühel korral ribidesse, millega põhjustas kannatanule füüsilist valu. Samuti ründas

Roman Pitškar veel A. V. lüües teda rusikaga näkku tabades vasakut silma ja tekitades

tervisekahjustuse.

Süüdistus Jaanus Grossmannile, Arlet Martinsonile ja Roman Pitškarile on esitatud KarS § 263 p

1,4 järgi rahu ja avaliku korra rikkumises, mis on toime pandud vägivallaga ja grupi poolt.

ROMAN PITŠKARILE on esitatud süüdistus veel selles, et tema aitas kaasa varguse

toimepanemisele A. V. poolt, mis seisnes selles, et tema tellis 12.03.2005 a. metsaveoauto koos

juhiga metsamaterjali veoks Pärnu maakonnas, Audru vallas, Lindi külas asuvalt X maaüksuselt,

mille tulemusena varem varguste eest karistatud A. V. pani toime A. M. kuuluva 35 tm

metsamaterjali, väärtusega 16000 krooni varguse, täitis A. V. nimel metsaveomaterjali veoselehe,

võttis Pärnus, Savi 20 asuvas metsamaterjali laoplatsil vastu varastatud metsamaterjali koorma,

suhtles metsaveoauto juhiga, kui võttis tema käest ära veoselehe ja maksis veoauto juhile 600 krooni

tasu.

Süüdistus Roman Pitškarile on esitatud KarS § 22 lg 3 ja § 199 lg 2 p 4 järgi kaasaaitamises teise

isiku poolt tahtlikule õigusvastasele teole füüsilise ja ainelise kaasabi osutamisega võõra vallasasja

äravõtmiseks selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil isiku poolt, kes on varem toime pannud

varavastase kuriteo.

Kohtumenetluse poolte seisukohad kohtus

Asja kohtulikul uurimisel süüdistatavad Jaanus Grossmann, Arlet Martinson ja Roman Pitškar end

kuriteo toimepanemises süüdi ei tunnistanud.

Jaanus Grossmann seletas, et väljus 10.06.2007 a. öösel „Postipoisi“ trahterist sooviga minna koju.

Koos süüdistatavaga väljus trahterist ka tema naine. Trahteri ees seisis üks meesterahvas, kes

J.Grossmanni naise möödumisel katsus naist istmikupiirkonnast ning naeris selle peale. Kuna

nimetatud tegevus ärritas J.Grossmanni, siis ta tõukas mehest möödumisel teda kätega

kõripiirkonnast, mees koperdas ning kukkus istuli. J.Grossmann läks seejärel taksosse, kuid mingil

hetkel rebiti taksouks lahti, J.Grossmann rebiti jõuga taksost välja ning teda peksti mitme mehe

poolt käte ja jalgadega näo ja keha piirkonda. Peksmise tagajärjel rebiti puruks J.Grossmannil kaelas

olnud kett ning seljas olnud särk. J.Grossmann eitas maas lamanud K. P. peksmist ning kinnitas, et

tema peale tõukamise mingit muud vägivalda kellegi suhtes ei kasutanud.

Jaanus Grossmann kinnitas, et tema kaaslastel Roman Pitškaril ja Arlet Martinsonil toimus

sõnavahetus sama mehega, keda J.Grossmann tõukas. Samas kinnitas ta, et K. P. ja Arlet Martinsoni

vahel toimus rüselus, mille käigus mõlemad kukkusid ning K.P. lamas A.Martinsonil peal.

Vabastamaks alla jäänud Arlet Martinsoni, tõukas J.Grossmann K. P. tema pealt ära. Kuna Roman

Pitškar jäi Jaanus Grossmannile n.ö. „selja taha“, siis ta tema tegevust ei näinud.

Arlet Martinson eitas kannatanule K. P. sõrmede silma torkamist ning tema vägivaldset

kinnihoidmist seletades, et ta hoidis küll kannatanut kinni, kuid seda seetõttu, et kannatanu ei saaks

1-08-1794

lüüa ja rünnata Jaanus Grossmanni. Hoidmaks kannatanut kinni, haaras A.Martinson K. Par. selja

tagant kätega ümbert kinni, kuid kannatanu viskus pikali ning tekkis rüselus ja n.ö. „maas

rullimine“. A.Martinsoni kinnitusel püüdis ta maas rullimise käigus kaitsta end ja K.. P. jalalöökide

eest. Roman Pitškari tegevust A.Martinson ei näinud.

Roman Pitškar seletas, et nägi kuidas trahteri Postipoiss ees katsus üks mees temast möödunud

Jaanus Grossmanni naist istmiku piirkonnast, mille peale Jaanus Grossmann tõukas sama meest ning

mees kukkus. Mingi aja pärast, kui R.Pitškar oli vahepeal käinud trahteris suitsu ostmas, nägi ta

trahterist väljudes, et takso juures peksid mehed Jaanus Grossmanni. R.Pitškar üritas peksmist

lõpetada, J.Grossmannile kallaletunginud mehi eemale tõugata ning nende rünnakuid tõrjuda.

Samuti kinnitas R.Pitškar, et nägi, kuidas Arlet Martinson lebas maas ning üks mees lamas tema

peal. Roman Pitskar kinnitas, et tema kedagi rünnanud ega löönud ei ole.

Süüdistuses KarS § 22 lg 3 ja § 199 lg 2 p 4 osas seletas R.Pitškar, et pole metsamaterjali varguses

osalenud, kuid aitas varguse toimepannud A. V. täita veoselehte, samuti sõidutas ta A.. V. metsa

ning hiljem metsamaterjali laoplatsile Pärnu linna.

Kannatanu K. K. seletas, et väljus koos K. P., A. V. ja naisega Postipoisi trahterist. Umbes minuti

pärast väljus trahterist Jaanus Grossmann, kes K. P. möödumisel lõi viimast sõnagi ütlemata

küünarnukiga näo piirkonda. K.P. kukkus ning J.Grossmann läks taksosse. Seejärel läksid K.K. ja

K.P. taksosse sisenenud J.Grossmannilt juhtunu kohta aru pärima, tõmmates takso ukse lahti, pannes

pea taksosse ning küsides „mis toimub“. Arupärimise käigus võttis K.P. J.Grossmannil särgist,

mispeale J.Grossmann väljus taksost ning tungis K. P. kallale. Kannatanu ütlustel tungis seejärel Ke.

P. kallale kaks meest, kellest üks – Arlet Martinson istus kannatanul peal ning toppis talle sõrmi

silma ning teine – Jaanus Grossmann peksis teda jalgadega. Samal ajal tungis K.K. kallale Roman

Pitškar, kes lõi kannatanut jalgadega ribidesse ning kubemepiirkonda. Samuti jooksis R.Pitškar A.

V. suunas ning lõi teda.

Kannatanu K. P. kinnitas, et väljus koos kaaslastega Postipoisi trahterist ning jäi trahteri ette naisi

järgi ootama. Mingil hetkel väljus trahterist üks meesterahvas, kes K.P. möödudes lõi teda näkku.

Löögi tagajärjel kannatanu kukkus. Tõusnud üles, nägi kannatanu, et sama mees oli läinud taksosse.

Kannatanu suundus takso juurde, avas taksoukse ning küsis mehelt löömise kohta selgitust, haarates

tal enne seda särgist kinni. Seejärel väljusid sama mees ning takso esiistmel istunud teine mees

autost ning tungisid K.P. kallale. Kallaletungi käigus peksis üks meestest kannatanut jalgadega,

teine mees hoidis kinni ning surus kannatanule sõrmi silmadesse. K.P. ütluste kohaselt ei andnud ta

oma käitumisega mingit põhjust enda ründamiseks J.Grossmanni poolt.

Kannatanu A. V.ütluste kohaselt nägi ta kuidas Postipoisi trahterist väljus valges särgis mees,

Jaanus Grossmann ning lõi K. P. küünarnukiga näo piirkonda. Löögi tagajärjel K.P. kukkus.

Seejärel läksid kannatanud takso juurde juhtunu kohta aru pärima. Kui K.P. oli taksoukse lahti

tõmmanud ja sisse vaadanud, väljus J.Grossmann taksost ning ründas K. P.Samal ajal toimus kaklus

Roman Pitškari ja K. K. vahel. Seejärel lõi Roman Pitškar A.V. rusikaga silma piirkonda, mille

tagajärjel A.V. kukkus ning kaotas teadvuse. Toibudes nägi ta kuidas kaks meest peksid K. P.,

kusjuures K. P. lamas maas, üks meestest hoidis kannatanut kinni ning teine peksis teda jalgadega.

A.V. kinnitas, et sai löögi tagajärjel kulmuvigastuse, mida õmmeldi haiglas.

Kannatanu A. M. ütluste kohaselt varastati 2005 a. märtsis Pärnu maakonnas, Audru vallas Lindi

külas asuvalt laoplatsilt talle kuulunud 30 tihumeetrit paberipuud. Nimetatud puidu sai kannatanu

linnas asunud laoplatsilt kätte, kuna õnnestus kindlaks teha puid vedanud autojuht. Kuna varastatud

puit saadi kätte, siis materiaalseid nõudmisi kannatanul kriminaalasjas ei ole.

Prokurör leidis, et süüdistatavate süü neile süükspandud kuritegude toimepanemises on leidnud

täielikku tõendamist. Prokurör taotles Jaanus Grossmanni, Arlet Martinsoni ja Roman Pitškari

süüditunnistamist KarS § 263 p 1,4 ning Roman Pitškari veel lisaks sellele KarS § 22 lg 3 ja § 199

1-08-1794

lg 2 p 4 järgi. Prokurör taotles Jaanus Grossmanni ja Roman Pitškari karistamist osaliselt reaalse

lühiajalise vangistusega ning Arlet Martinsoni karistamist tingimusliku vangistusega.

Kaitsjad leidsid, et kuna nende kaitsealuste süü kuritegude toimepanemises pole tõendamist leidnud,

siis tuleb nad neile esitatud süüdistustes õigeks mõista.

Kohtu seisukoht

Kohus leidis, et süüdistatavate süü on leidnud tõendamist ning seda alljärgnevalt – süüdistuses

10.06.2007 a. trahteri „Postipoiss“ ees toimunud avaliku korra raskes rikkumises KarS § 263 p 1,4

järgi - Kriminaalasja kohtulikul arutamisel ilmnes, et esineb oluline vastuolu ühelt poolt

süüdistatavate ning nendega koos olnud, süüdistatavate naiste (E. Sa. ja N. M.) ning teiselt poolt

kannatanute ning nende naiste (K. K. ja M. O.) ütlustes sündmuse kohta. Hindamaks kohtulikul

uurimisel kindlaks tehtud faktilisi asjaolusid, tuleb kohtul hinnata, kelle ütlusi tuleb lugeda

tõepärasteks ja usutavateks ning kuidas lähevad kohtulikul uurimisel antud ütlused kokku muude

kriminaalasja menetluses kindlakstehtud faktiliste asjaoludega.

Kohus leidis, et ei ole alust kahelda kannatanute ütlustes ning seda alljärgnevatel põhjustel. Asja

kohtulikul arutamisel ei ilmnenud vastuolusid kannatanute ütlustes selles osas, mis kajastasid

sündmuse kirjeldust. Kõigi kannatanute – K. P., A. V. ja K. K. ütlustest nähtub, et konflikt

10.06.2007 a. trahteri Postipoiss ees sai alguse sellest, et trahterist väljunud Jaanus Grossmann

ründas ootamatult, ilma midagi eelnevalt ütlemata kannatanut K. P. lüües teda mööda minnes

küünarnukiga kõri piirkonda, mille tagajärjel kannatanu kukkus. Nimetatud ründamise fakti on

üheselt kinnitanud kõik nimetatud kuriteoepisoodi kannatanud, kui ka süüdistatavad, kes nimetatud

fakti eitanud ei ole. Samas võib täheldada mõningat vastuolu selles osas kuidas nimetatud rünnak

täpselt toimus, s.o. kas tegemist oli tõukamisega (J.Grossmanni väide) või löömisega (K. P. väide).

Asja kohtuliku menetlusega on kindlaks tehtud, et nimetatud J.Grossmanni tegevuse tulemusena

K.P. kukkus. Samuti nähtub sündmust pealt näinud isikute ütlustest, et nimetatud löök või

tõukamine J.Grossmanni poolt toimus käega kaela (kõri) piirkonnast. Asja kohtulikul arutamisel

näitas kannatanu täpselt kuidas J.Grossmann temast möödudes tegi äkilise küünarnukiga tagurpidi

liigutuse kannatanu kõripiirkonna suunas, tabas teda kõrri ning kannatanu kukkus.

Kohtu hinnangul ei ole alust kahelda kannatanu ütlustes ning tuleb lugeda tuvastatuks see, et

J.Grossmann lõi kannatanut küünarnukiga kõri piirkonda, kuna ei ole tõenäoline, et J.Grossmann

juhul kui ta oleks tõepoolest üksnes tõuganud, oleks seda teinud ühe käega kõripiirkonna suunas.

Tõukamine toimub reeglina kas keha, selja või õlapiirkonna, harvem ka näopiirkonnast, kuid mitte

kõrist. Kohtu hinnangul ei saa siinkohal jätta tähelepanuta ka kannatanute ütlusi selle kohta, et

kannatanu ründe tagajärjel kukkus ning kaotas teadvuse. Selleks, et kukkuda ja kaotada teadvust, ei

piisa üksnes tõukamisest, vaid selleks tuleb teha ka löök. Arvestades seda, et löök toimus kõri

piirkonda, on ka tõepärane, et kannatanu kukkus ja kaotas teadvuse, kuna kõripiirkond on selline

kehapiirkond, kuhu löögi saamine võib isikule tekitada teadvusekaotuse ning põhjustada kukkumise.

Kohtu hinnangul tuleb pidada tõepäraseks ka kannatanu ütlusi selle kohta, et J.Grossmann möödus

temast ning ründas ootamatult, kuna juhul, kui kannatanul oleks tekkinud alus arvata, et teda

rünnatakse, oleks ta püüdnud end ründe eest kaitsta. Kannatanu tabamine süüdistatava poolt

kõripiirkonda nii, et kannatanu kukkus viitab ootamatule rünnakule ning ründe tagajärjed löögile.

Samuti viitab löömisele asjaolu, et võrreldes tõukamisega toimub löömine tunduvalt kiirema ja

ootamatu liigutusena kui tõukamine, mistõttu kannatanu ei suutnudki end ründe eest kaitsta.

Lähtudes eeltoodust, asus kohus seisukohale, et kannatanust möödunud J.Grossmann ründas

kannatanut ootamatult lüües teda küünarnukiga, n.ö. tagurpidilöögiga n.ö. tagantkätt kõri piirkonda.

Asjaolu, et K. P. löödi küünarnukiga, mitte ei tõugatud kinnitas ka tunnistaja K. K..

Löömise põhjuse osas on kannatanu ning süüdistatavate, samuti tunnistaja E. S. ütlused

1-08-1794

vastuolulised. Jaanus Grossmann ja Roman Pitškar kinnitasid asja kohtulikul uurimisel, et K. P.

katsus trahteri ees tänaval E. S. möödumisel teda istmiku piirkonnast. E. S. ise väitis kohtus, et

keegi katsus teda, kuid ta ei näinud ja ei või seda kinnitada, kes katsus. Tunnistaja hinnangul arvas

ta, et katsujaks oli tema elukaaslane Jaanus Grossmann. Samuti ei nähtu tema ütlustest, et ta oleks

nimetatud katsumise tõttu tundnud ennast häirituna, solvununa või ahistatuna. K. P. nimetatud fakti

ei kinnitanud, samuti ei kinnitanud seda teised samas viibinud kannatanud. Kohtu hinnangul ei saa

seetõttu Jaanus Grossmanni toodud ründamise põhjust (väidetavat K. P. poolset J.Grossmanni

elukaaslase katsumist) lugeda üheselt tõendatuks. Samas ei oma aga see ka J.Grossmanni käitumise

hindamisel määravat tähtsust, kuna ka juhul, kui kannatanu oleks tõepoolest E. S. katsunud, ei

andnuks nimetatud asjaolu põhjust ega õigustust Jaanus Grossmannile teist isikut füüsilist vägivalda

kasutades rünnata.

Järgnevalt tuleb kohtul analüüsida edasisi sündmusi. Kohtulikul uurimisel ei ilmnenud vastuolu

selles osas, kas kannatanud suundusid takso juurde taksosse istunud Jaanus Grossmannilt juhtunu

kohta aru pärima, kuna nii kannatanud kui ka süüdistatavad seda kinnitasid. Samuti kinnitas K. P., et

ta avas taksoukse, küsis Jaanus Grossmannilt „mis toimub“ ning tõmbas teda särgist. Kirjeldused

edasi toimunu kohta on vastuolulised. Kõigi süüdistatavate ütluste kohaselt tõmmati Jaanus

Grossmann taksost välja ning teda hakati mitme isiku poolt peksma. Jaanus Grossmann kinnitas

veel seda, et juba siis, kui ta taksos viibis, löödi teda algul jalaga näkku, rebiti seejärel taksost välja

ning hakati peksma. Tunnistaja N. M. (Arlet Martinsoni abikaasa) kinnitas samuti, et Jaanust peksti

juba taksos, enne sealt välja rebimist käte ja jalgadega.

Taksojuhi, tunnistaja J. M. ütluste kohaselt avati takso uks ning mees tõmmati autost välja. Seda kas

pärast seda toimus ka kaklus, tunnistaja ei näinud, kuna ta sõitis kohe minema. Samas ei nähtu aga

tunnistaja ütlustest seda, et Jaanus Grossmanni oleks juba taksos viibides jalaga või kätega löödud.

Seega ei kinnita objektiivse kõrvalisest isikust tunnistaja ütlused seda, et Jaanus Grossmanni oleks

juba taksos viibides pekstud. Asja kohtuliku uurimisega on kindlaks tehtud, et kannatanud suhtlesid

taksos viibinud Jaanus Grossmanniga läbi avatud taksoukse. Kohtu hinnangul ei ole tõenäoline, et

Jaanus Grossmanni oleks saanud kannatanute poolt peksta käte ning jalgadega läbi avatud taksoukse

nii, et pekstav viibis autos ning tema peksjad samal ajal väljaspool taksot väljas tänaval. Eeltoodust

tulenevalt on kohus seisukohal, et Jaanus Grossmanni ütlused tema peksmise kohta ajal kui ta viibis

taksos ei ole tõepärased.

Edaspidi toimunu osas asus kohus järgmisele seisukohale. Süüdistatavate ning tunnistajate N. M. ja

E. S. ütluste kohaselt hakati taksost väljatõmmatud Jaanus Grossmanni peksma käte ja jalgadega

mitme isiku poolt. Samas avaldas E. S., et ta edasist sündmuste käiku ei tea, kuna ei jäänud peksmist

ning kaklust vaatama. Kannatanute, samuti tunnistaja K. K. ütluste kohaselt tõugati K. P. pikali ning

Jaanus Grossmann hakkas teda peksma, Arlet Martinson hoidis aga maas lamavat K. P. kinni ning

surus talle sõrmi silmadesse. Tunnistaja M. O. kinnitas, et nägi kuidas tema elukaaslane K. (P.)

lamas maas, tema peal lamas lillelise särgiga mees, kes püüdis kannatanule pöidlaid silma suruda,

teine mees peksis aga lamavat K. P. käte ning jalgadega pea ning ülakeha piirkonda.

Kohtu hinnangul on J.Grossmanni ning A.Martinsoni ütlused vastuolus kriminaalmenetlusega

tuvastatud faktiliste asjaoludega. J.Grossmann kinnitas ühelt poolt seda, et teda peksti mitme isiku

poolt. Samas kinnitas ta aga ka seda, et sekkus samal ajal toimunud K. P. ja Arlet Martinsoni

vahelisse rüselusse tõmmates A.Martinsonile peale kukkunud K. P. pealt ära. Vastuolu

J.Grossmanni ütlustes väljendub antud juhul selles, et ta ei saanud samal ajal kui teda väidetavalt

peksti mitme isiku poolt ning ta ennast kaitsma pidi, minna appi Arlet Martinsonile ning vabastada

A.Martinsonile peale kukkunud K.P.. J.Grossmanni väidetega on vastuolus ka A.Martinsoni ütlused

selle kohta, et tema maas lamanud K. P. kinni ei hoidnud ja sõrmi silmadesse ei surunud, kuid

püüdis kannatanu peal lamades teda kaitsta peksmise eest. A.Martinsoni ütlustest järeldub, et Jaanus

Grossmann siiski ründas kannatanut, kuivõrd muidu poleks tekkinud vajadust teda löökide eest

kaitsta. Samuti ei ole kohtu hinnangul tõenäoline, et Jaanus Grossmann oleks samal ajal kui teda

1-08-1794

rünnati mitme isiku poolt saanud omakorda rünnata ja peksta maas lamavat K. P.. Seega, lähtudes

eeltoodust, asus kohus seisukohale, et Jaanus Grossmannile ei tungitud pärast seda, kui ta oli taksost

väljunud, kallale ning teda ei pekstud mitme isiku poolt. Samuti leidis kohus, et J.Grossmann peksis

jalgadega maas lamanud K. P. ajal kui A.Martinson kannatanut kinni hoidis.

Kannatanu K. P., K. K., samuti tunnistaja M. O. väidete kohaselt surus Arlet Martinson lamavale ja

kinnihoitavale K. P. sõrmi (pöidlaid) silmadesse. Kohtu hinnangul on nimetatud asjaolu kinnitust

leidnud K. P. ülekuulamise protokollile lisatud fotodega (I kd. t.l. 32,33,37), millest nähtub, et K. P.

esinesid silmade all pigistamise tagajärjel tekkinud jäljed. Nimetatud asjaolu kinnitab seda, et

A.Martinson surus maas lamanud K.P. sõrmi silmadesse ning lükkab ümber A.Martinsoni väiteid

selle kohta, nagu püüdnuks viimane kaitsta maas lamavat K.P. J.Grossmanni ründe eest, kuivõrd

kellegi ründe eest kaitsmisel ei ole vajadust tekitada kaitstavale valu (K.P. kinnitas, et sõrmede

silmadesse surumine tekitas talle valu) ning suruda talle pöidlaid silmadesse. Kohtu hinnangul oli

A.Martinsoni taoline käitumine ajendatud eesmärgist hoida kannatanut kinni ning suruda maha tema

vastupanu. Vigastuste iseloomust lähtudes on välistatud, et pigistamise jäljed silmade juures tekkisid

mingil muul viisil kui pigistamise ja surumise tagajärjel (näiteks kukkumisest).

Vigastuste esinemist K. P. silmade ümbruses kinnitas ka M.O..

Asjaolu, et K. P. kukkus tõukamise tagajärjel asfaldile maha kinnitavad ka ülekuulamise protokollile

lisatud fotod kannatanul esinenud marrastuste kohta käe küünarnuki ja sõrmede piirkonnas (I kd. t.l.

34,35,36,38).

Asja kohtulikul arutamisel avaldas Arlet Martinson, et kuna tal oli kuriteo toimepanemise ajal jalg

vigastatud ning see ei paindunud, siis ei saanud ta kannatanule peale istuda. Samas on aga asja

kohtuliku uurimisega kindlaks tehtud, et A.Martinson rüseles K. P. ning kukkus temaga koos maha.

Tunnistaja T. T. (sündmuskohale saabunud politseitöötaja) ütluste kohaselt nägi ta, et A.Martinson

küll lonkas, kuid liikus siiski iseseisvalt ilma abivahenditeta. Kohtu hinnangul ei ole antud asjaolu

määrav, kuna jala halb painduvus ei takista rüselemast, teist isikut pikali tõukamast ning tema

kinnihoidmist.

Seega lähtudes eeltoodust, asus kohus seisukohale, et on tõendatud K. P. ründamine ja jalgadega

peksmine taksost väljunud J.Grossmanni poolt ning K.P. samaaegne kinnihoidmine ja talle sõrmede

silma surumisega valu tekitamine A.Martinsoni poolt.

Järgnevalt analüüsib kohus süüdistuse seda osa, mis puudutab Roman Pitškari tegevust. Kannatanu

K. K. ütluste kohaselt ründas Roman Pitškar teda samal ajal kui Jaanus Grossmann väljus taksost.

Ründe käigus lõi R.Pitškar kannatanut jalaga ribidesse ja kubeme piirkonda. Kannatanu ütluste

kohaselt ei olnud tal Roman Pitškariga enne seda mingit konflikti ega kaklust. Seejärel ründas

Roman Pitškar A. V. ning lõi teda rusikaga näkku.

Samasuguseid ütlusi juhtunu kohta andis ka tunnistaja K. K., kes nägi kuidas üks mees (R.Pitškar)

kakles K. (K.), samuti seda kuidas R.Pitškar läks A. V. juurde ning lõi teda rusikaga näkku.

Tunnistaja ütluste kohaselt ei tunginud mitte kannatanud R.Pitškarile kallale, vaid süüdistatav

ründas neid.

A. V. kinnitas, et samal ajal, kui Jaanus Grossmann väljus taksost ning ründas K. P. kakles Roman

Pitškar Ka. (K.). Kuivõrd kannatanu K. K. ütluste kohaselt ründas R.Pitškar teda jalaga keha ja

kubeme piirkonda, K.K. püüdis aga end ründe eest kaitsta, siis on tõenäoline, et pealtnägijatele jäi

mulje kaklusest.

Kannatanute ning tunnistaja K. K. väiteid ei ole kohtuliku uurimisega ümber lükatud, kuna ei

A.Martinson ega J.Grossmann R.Pitškari käitumist ei näinud. Samuti ei ole nimetatud ütlusi ümber

lükanud tunnistajad E.S. ja N.Martinson.

Roman Pitškar kinnitas konfliktis osalemist ja seda, et püüdis kaklust lahutada, kuid seletas, et ei ole

1-08-1794

kedagi löönud. Samas möönis ta, et püüdis kaklejaid lükkamisega eemale lükata. Kohtu hinnangul

on R.Pitškari ütlused ennastõigustavad ning ajendatud soovist vabaneda süüdistusest ning

vastutusest.

A. V., samuti K. K. ja K. K. ütlused A.V. ründamise ja rusikaga näkku löömise kohta R.Pitškari

poolt on kinnitust leidnud veel kannatanu A.V. ülekuulamise protokollile lisatud fotodega (I kd. t.l.

18,19), millest nähtub, et kannatanul esines rusikaga näkku löömise tagajärjel tugev verevalum

silma piirkonnas. Samuti pöördus kannatanu kohe pärast juhtunut SA Pärnu Haigla EMO-sse, kus

tal tuvastati vigastused silma piirkonnas ning osutati meditsiinilist esmaabi (I kd. t.l. 20). Seega, on

leidnud tõendamist A.V. löömine rusikaga näkku silma piirkonda ning nähtuvalt kannatanute ja

tunnistajate ütlustest oli lööjaks R.Pitškar, kuivõrd ei ole tuvastatud, et kannatanu oleks eeltoodud

vigastuse saanud samal ajal kuskil mujal või kellegi teise isiku põhjustatuna.

Samuti ei ole tõenäoline, et kannatanu K. K. mõtles välja ning andis valeütlusi selle kohta, et

R.Pitškar teda ründas ja jalaga roidepiirkonda lõi, kuna kohtul ei ole alust kahelda kannatanu, kes

enne kuriteosündmust süüdistatavat ei tundnud, alusetutes, teadvalt valeütluste andmises tema vastu.

Seega lähtudes eeltoodust, on leidnud täielikku tõendamist kuriteo toimepanek süüdistatavate Jaanus

Grossmanni, Arlet Martinsoni ja Roman Pitškari poolt süüdistustes toodud viisil ja asjaoludel.

Kuriteo kvalifikatsioonist. Süüdistatavatele Jaanus Grossmannile, Arlet Martinsonile ja Roman

Pitškarile on esitatud süüdistus KarS § 263 p 1,4 järgi rahu ja avaliku korra rikkumises vägivallaga

ja grupi poolt.

KarS § 263 järgi kaitstavaks õigushüveks on avalik kord, mida võib määratleda kui tavadega, heade

kommetega, normidega või reeglitega kinnistatud isikutevaheliste suhetena ühiskonnas, mis tagavad

igaühele avaliku kindlustunde ja võimaluse realiseerida oma õigusi, vabadusi ja kohustusi.

Nimetatud kuriteo objektiivse koosseisu moodustab avalikus kohas teiste isiku rahu või avaliku

korra rikkumine, millele kvalifitseeriva asjaoluna lisandub antud juhul vägivald.

Kohtu hinnangul tuleb kuriteo toimepanemise kohta - üldkasutatav tänav, trahteri Postipoiss ees, kus

liikus politseitöötajast tunnistaja T. V. ütluste kohaselt palju rahvast ning kuhu oli lisaks

süüdistatavatele, kannatanutele ning nendega koos olnud isikutele vaba juurdepääs ka teistel

isikutel, lugeda avalikuks kohaks.

Teise isiku löömine nn. otsitud ettekäändel küünarnukiga kõri piirkonda, maas lebava kannatanu

peksmine jalgadega (Jaanus Grossmanni poolt), maas lebava kannatanu kinnihoidmine ning talle

sõrmede silma surumisega valu tekitamine (Arlet Martinsoni poolt), kannatanu tõukamine,

kannatanule rusikaga näkku löömine ning kannatanu peksmine jalgadega rindkere (roide) ja kubeme

piirkonda (Roman Pitškari poolt) on tegevused, mis on käsitletavad vägivallategudena, samuti on

need vastuolus üldtunnustatud tavade, heade kommete ning inimestevahelisi suhteid reguleerivate

normidega.

Kriminaalasja kohtuliku menetlusega on kindlaks tehtud, et pärast seda, kui kannatanud suundusid

Jaanus Grossmannilt aru pärima temapoolse vägivalla kasutamise, küünarnukiga K. P. löömise

kohta ning Jaanus Grosmann oli taksost väljunud ja algas füüsiline vägivalla kasutamine

kannatanute suhtes, sekkusid konflikti ja asusid vägivalda kasutama ka teised süüdistatavad Arlet

Martinson ja Roman Pitškar. Seega tegutsesid süüdistatavad koos grupis, ühise tahtlusega.

Subjektiivsest küljest on süüdistatavate käitumine hinnatav kuriteo toimepanemisena otsese

tahtlusena, kuna nad tahtlikult tungisid kannatanutele kallale ja kasutasid nende suhtes vägivalda.

Samuti esineb seos teo (kannatanute suhtes vägivalla kasutamise) ning tekitatud tagajärgede

(füüsiline valu, vigastused ja tervisekahjustused) vahel.

Seega, lähtudes eeltoodust, on kohtu hinnangul leidnud täielikku tõendamist süüdistatavate Jaanus

Grossmanni, Arlet Martinsoni ja Roman Pitškari süü kuriteo toimepanemises KarS § 263 p 1,4

1-08-1794

järgi,. s.o. rahu ja avaliku korra raskes rikkumises vägivallaga ning grupi poolt.

Roman Pitškarile esitatud süüdistuse osas KarS § 22 lg 3 ja § 199 lg 2 p 4 järgi asus kohus

järgmisele seisukohale – Kriminaalasja kohtulikus menetluses Roman Pitškar end kuriteo

toimepanemises süüdi ei tunnistanud seletades, et ei ole tahtlikult metsamaterjali varguse

toimepanemisele A. V. poolt kaasa aidanud.

Asja kohtulikul uurimisel seletas tunnistaja A. V., et Audru vallas, Lindi külas metsas asunud

palkide juurde suunas ning juhatas teda Roman Pitškar. A.V. sõitis koos veoautojuhiga metsa, laadis

palgikoorma peale ning viis need Pärnusse kokkuostu laoplatsile. Tunnistaja ütluste kohaselt

süüdistatav ise metsas palke peale laadimas kaasas ei käinud, kuid sõitis oma autoga kaasa linna

palkide kokkuostupunkti. Tunnistaja kinnitas ka seda, et ta ei olnud teadlik kellele palgid kuuluvad,

samuti ei olnud ta teadlik koorma dokumentide vormistamisest. Tunnistaja kinnitas ka seda, et pidi

palkide eest saama raha ning selle R.Pitškarile edasi andma.

Asja kohtulikul arutamisel kerkis küsimus selles, kas ja kuidas hinnata tunnistaja A. V. kohtus antud

ütlusi. Süüdistatava R.Pitškari kaitsja poolt esitati kohtule tõendid A.V. tervisliku seisundi kohta (II

kd. t.l. 3-5), millest nähtub, et A. V. on arvel psühhiaatriakabinetis alates 1983 aastast. Arstliku

ekspertiisi otsusega 06.03.2004 a. on talle omistatud keskmine puue, kes vajab vähemalt korra

nädalas kõrvalabi ning juhendamist. Samas ei nähtu nimetatud tõenditest aga A.V. puhul selliseid

psüühilisi häireid, mis takistaksid tal toimunust aru saamast ning sündmuste kohta tõepäraste ütluste

andmist. 03.08.2006 a. Pärnu Maakohtu jõustunud kohtuotsusest nähtub, et A. V. on sama kuriteo

toimepanemise eest täideviijana süüdi mõistetud ning karistatud (I kd. t.l. 137-138), millest nähtub,

et A. V. oli oma vaimse seisundi poolest võimeline kohtu ette astuma ning toimepandud kuriteo eest

karistust kandma. Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et vaimsest seisundist tulenevalt on

A. V. suuteline tõendamiseseme kohta ütlusi andma.

Kuivõrd A.V. on kohtu hinnangul võimeline KrMS § 66 lg 1 kohaselt tõendamiseseme asjaolude

kohta ütlusi andma, siis tuleb kohtul järgnevalt hinnata tema ütluste usutavust. Kohus leidis, et A.V.

puuduvad vajadused või motiivid anda Roman Pitškari vastu viimast alusetult süüstavaid valeütlusi.

Kriminaalasja menetlusega ei ole tuvastatud, et süüdistatava ja tunnistaja vahel oleks olnud

vaenulikke või konfliktseid suhteid. Samuti ei nähtu antud kriminaalasja pinnalt A.V. huvisid

alusetult R.Pitškari kaasosaliseks tegemiseks. Kuivõrd A.V. on jõustunud kohtuotsusega juba ammu

süüdi mõistetud ning kannab sellega mõistetud karistust, siis ei ole tal ka huvisid ega motiive

süüdimõistetute ringi alusetuks laiendamiseks ning R.Pitškari n.ö. „alusetult süüdlaseks

lavastamiseks“. Lähtudes eeltoodust, asus kohus seisukohale, et tunnistaja A. V. ei andnud kohtus

Roman Pitškari suhtes valeütlusi ning neid tuleb lugeda arvestatavaks.

A. V. ütlusi Roman Pitškari suhtes kinnitavad veel järgmised kriminaalmenetlusega tuvastatud

faktilised asjaolud – kriminaalasja arutamisel kinnitas Roman Pitškar tunnistaja A.V. ütlusi selles

osas, et ta viis A.V. linna metsamaterjali kokkuostu laoplatsile.

Lisaks eeltoodule kinnitas R.Pitškar veel seda, et täitis oma autos A. V. nimel metsamaterjali

veoselehe (I kd. t.l. 117), kuna A.V. ei olevat osanud seda ise täita. Nimetatud asjaolu on aga A.V.

poolt ümber lükatud, kuna ta väitis kohtuistungil, et ta ei tea metsaveodokumentide vormistamisest

midagi. Eeltoodust järeldub, et R.Pitškar vormistas teadlikult, A.V. nimel ka tema allkirja võltsides

metsamaterjali veoselehe soovimaks sellega vabastada ennast vastutusest ning jätta metsavarguse

eest vastutavaks A.V..

Tunnistaja Ü. T. ütluste kohaselt oli ta 2005 a. märtsis eelnimetatud metsamaterjali veol autojuhiks.

Tunnistaja ütlustel näidati talle metsas puud ette, ta laadis need veokile ning viis Pärnus Savi tänaval

asuvale laoplatsile. Tunnistaja ütlustel võttis puidukoorma Savi tänava laoplatsil vastu üks

noormees, kes võttis enda kätte ka metsamaterjali veoselehe. Tunnistaja ütluste kohaselt oli

veoselehe äravõtjaks ning puude vastuvõtjaks sama isik, kelle ta tundis ära kohtueelses menetluses

1-08-1794

talle äratundmiseks esitatud fotol (I kd. t.l. 102-104). Äratundmiseks esitamise protokollist nähtub,

et äratuntud isikuks osutus süüdistatav Roman Pitškar. Tunnistaja ütlused kinnitavad seda, et

metsamaterjali mahalaadimist laoplatsil juhendas ning veosedokumendi vormistas süüdistatav.

Tunnistaja J. O. kinnitas, et tema töötas 2005 a. märtsis E. G. firmas tegevdirektorina. Talle tehtud

telefonikõnes teatati, et on võimalik saada kuusepalki. Koorem toodi kohale öisel ajal, kella 3.00

paiku, tunnistaja avas laoplatsi väravad ning näitas ette koha, kuhu palk maha laadida. Samuti

kinnitas tunnistaja seda, et talle toodi ka veoseleht, kuid mitte autojuhi, vaid kellegi teise isiku poolt,

keda ta täna enam ei mäleta. Kohtu hinnangul ei välista tunnistaja ütlused R.Pitškari viibimist samal

ajal laoplatsil ning tema osalemist koorma mahalaadimisel, kuivõrd tunnistaja ei pruugi enam kui 3

aastat hiljem enam tõepoolest laoplatsil viibinuid, talle võõraid isikuid mitte mäletada. Samas ei

pannud tunnistaja ka kahtluse alla tema poolt äratundmiseks esitamisel koostatud protokolli, millest

nähtub, et ta on fotolt ära tundnud selle isiku, kes istus laoplatsil 13.03.2005 a. öösel tunnistaja

autosse ja tõi talle veoselehe (I kd. t.l. 121-122). Samuti maksis sama mees veoauto juhile 600

krooni.

Eeltoodust lähtuvalt leidis kohus, et Roman Pitškari viibimine kuriteo sündmuskoha juures ei olnud

juhuslik, vaid ta tegutses aktiivselt selle nimel, et aidata kaasa varastatud metsamaterjali

üleandmisele ja realiseerimisele.

Kannatanu A. M. kinnitas kuriteosündmuse toimumist ning seda, et 2005 a. märtsikuus varastati

Audru vallas, Lindi külas, metsas asunud laoplatsilt talle kuulunud paberipuud koguses 30

tihumeetrit. Kuna kannatanu on puidu linnast, laoplatsilt kätte saanud, siis materiaalset kahju ja

rahalisi nõudmisi tal ei ole.

Seega lähtudes eeltoodust on kohtu hinnangul tõendamist leidnud Roman Pitškari osalemine

12.03.2005 a. toimunud kuriteo toimepanemises.

Süüdistus Roman Pitškarile on esitatud KarS § 22 lg 3 järgi teise isiku tahtlikule õigusvastasele

teole füüsilises ja ainelises kaasabis osutamises võõra vallasasja omastamiseks selle ebaseadusliku

omastamise eesmärgil isiku poolt, kes on varem toime pannud varguse. KarS § 199 koosseisuga

kaitstavaks õigushüveks on omand. Nimetatud kuriteo objektiivseks küljeks on võõra vallasasja

äravõtmine. Võõraks vallasasjaks tuleb antud juhul lugeda A. V. ja Roman Pitškarile mittekuuluvat

metsamaterjali, mis kuulus A. M., milline võeti selle omaniku tahte vastaselt ära ning realiseeriti

metsamaterjali kokkuostu.

Kuriteole kaasaaitajaks loetakse KarS § 22 lg 3 kohaselt isikut, kes tahtlikult osutab teise isiku

tahtliku õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. Käesoleva kriminaalasja

menetlusega on kindlaks tehtud, et süüdistatav Roman Pitškar osutas füüsilist abi A. V. poolt

toimepandud tahtlikule kuriteole (metsamaterjali vargusele) sellega, et ta näitas ette metsamaterjali

asukoha, täitis A. V. nimel metsamaterjali veoselehe, samuti aitas korraldada metsamaterjali

mahalaadimist metsamaterjali laoplatsil. Aineline kaasabi osutamine väljendus selles, et ta andis

metsamaterjali vedanud autojuhile üle raha.

Kuivõrd A. V. puhul oli tegemist isikuga, kes oli ka varem toime pannud vargusi, siis aitas R.Pitškar

kaasa selle isiku poolt kuriteo toimepanemisele, kes oli ka varem toime pannud varavastase kuriteo.

Subjektiivsest küljest on R.Pitškari tegevus käsitletav tegevusena otsese tahtlusena, kuna kuriteo

toimepanemisele kaasa aidates tegutses ta tahtlikult, seades eesmärgiks võõra vara hõivamisele ja

realiseerimisele kaasaaitamise.

Seega lähtudes ülaltoodust, asus kohus seisukohale, et on leidnud täielikku tõendamist Roman

Pitškari poolt kuriteo toimepanek KarS § 22 lg 3 ja § 199 lg 2 p 4 järgi.

Karistuste kohaldamisest

1-08-1794

Kohus ei tuvastanud kriminaalasja kohtuliku menetlusega süüdistatavate puhul teo õigusvastasust

või süüd välistavaid asjaolusid. Süüdistatavate Jaanus Grossmanni, Arlet Martinsoni ja Roman

Pitškari käitumises puuduvad nii karistust kergendavad kui raskendavad asjaolud KarS § 57 ja § 58

mõttes. Jaanus Grossmann ning Roman Pitškar on varem kriminaalkorras kohtulikult karistamata,

Arlet Martinsoni on varem karistatud kriminaalkorras ühel korral, kuid talle kohaldatud karistus on

kustunud. Väärtegude toimepanemise eest Arlet Martinsoni karistatud ei ole, Jaanus Grossmanni ja

Roman Pitškari on väärteo toimepanemise eest karistatud ühel korral (I kd. t.l. 185-187, 192-194,

198-202). Kõikidel süüdistatavatel on olemas kindel töökoht.

KarS 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks on isiku süü. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada

karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi

hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Asja kohtuliku uurimisega on kindlaks tehtud, et süüdistatavad Jaanus Grossmann, Arlet Martinson

ja Roman Pitškar panid toime tahtliku avalikku korra vastase kuriteo ning seda vägivalda kasutades.

Roman Pitškar aitas lisaks sellele kaasa veel metsamaterjali varguse toimepanemisele.

Süüdistatavate käitumises ei esine karistust kergendavaid asjaolusid. Samas ei esine nende

käitumises ka karistust raskendavaid asjaolusid. Vägivaldse kuriteo toimepanemisega tekitati

kannatanutele küll füüsilist valu ja ühele kannatanule tervisekahjustus, kuid muid olulisi kahjustusi

ei ole tuvastatud. Asja kohtulikul arutamisel ei avaldanud kannatanud, et neil oleks süüdistatavate

vastu nõudmisi või, et nad nõuaks nende ranget karistamist. Karistuse kohaldamisel arvestas kohus

eeltoodut, kuriteo iseloomu ning ka seda, et süüdistatavad on kriminaalkorras varem karistamata

(J.Grossmann ja R.Pitškar) või on varasem karistus kustunud (A.Martinson) ning R.Pitškari puhul

varavastase kuriteo toimepanemises seda, et tema tegevus kuriteo toimepanemisel seisnes

kaasaaitamises mitte vahetus täideviimises.

KarS § 56 lg 2 kohaselt võib reaalset vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole

võimalik saavutada kergema karistusega. Kohtu hinnangul ei ole antud asjas vajalik süüdistatavatele

kohaldada reaalset vangistust. Samas ei võimalda toimepandud kuritegude raskus süüdistatavaid

karistada ka rahalise karistusega. Lähtudes eeltoodust, asus kohus seisukohale, et süüdistatavatele

tuleb kohaldada vangistust alla sanktsiooni keskmise määra, kuid seda tingimisi keskmise pikkusega

katseaja kohaldamisega ning panna nad kriminaalhooldaja järelevalve alla. Samuti tuleb karistuse

kohaldamisel arvestada igaühe osa ning süü suurust kuriteo toimepanemisel. Kohtu hinnangul tuleb

Arlet Martinsonile kohaldada sellest tulenevalt kergemat karistust, kuna tema osa kuriteo

toimepanemisel võrreldes Roman Pitškari ja Jaanus Grossmanniga oli väiksem piirdudes üksnes

kannatanu kinnihoidmises ning talle sõrmede silmadesse surumisega füüsilise valu tekitamises

samas kui Jaanus Grossmann ja Roman Pitškar kasutasid mõlemad kannatanute suhtes suuremat

füüsilist vägivalda lüües kannatanuid käte ja jalgadega.

Tsiviilhagi kriminaalasjas esitatud ei ole. Menetluskuludena KrMS § 180 kohaselt kuuluvad riigi

tuludesse

väljamõistmisele

–

7400

krooni

ekspertiisitasu Jaanus

Grossmannilt

seoses

kohtupsühhiaatria – psühholoogia ekspertiisi läbiviimisega kriminaalasjas tema suhtes, Roman

Pitškarilt kaitsjatasu kokku summas 5392.60 krooni määratud kaitsja Ants Nõmmiku osalemise eest

kriminaalasja menetluses, samuti tuleb süüdistatavatelt välja mõista kriminaalasja materjalidest

nende kaitsjatele koopiate tegemise kulud – Arlet Martinsonilt ja Roman Pitškarilt 7 krooni ning

Jaanus Grossmannilt 171.20 krooni.

Kriminaalasja juurde on asitõendina liidetud Jaanus Grossmannile kuuluv, katkirebitud särk. Kuna

nimetatud ese on purunenud ja kasutuskõlbmatu, samuti ei ole süüdistatav taotlenud selle

tagastamist, siis kuulub nimetatud asitõend hävitamisele.

KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt tuleb kõigilt süüdistatavatelt välja mõista 6525 krooni sundraha riigi

tuludesse seoses teise astme kuriteo toimepanemisega nende poolt.

1-08-1794

Teet Olvik

Kohtunik