1-08-4879\13 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-08-4879

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. november 2008, Tartu

Kriminaalasja number

1-08-4879

Kohtukoosseis

Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Aarne Sarjas

Kohtuistungi sekretär

Liina Parv

Kriminaalasi

T.V süüdistuses KarS § 113, § 25 lg 1, 2 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Tartu Maakohtu 19. septembri 2008 otsus

Apellatsiooni esitaja

ringkonnaprokurör Marja-Liina Talimaa

Prokurör

Marja-Liina Talimaa

Süüdistatav

T.V

elukoht: XXX XX , isikukood: xxx, töökoht: Aamoks

OÜ

varem kriminaalkorras karistamata

Kaitsja

vandeadvokaat Mart Sikut

RESOLUTSIOON

Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu

19. septembri 2008 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-08-4879

muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

KrMS § 185 lg 2 kohaselt jääb menetluskuluna kaitsjatasu

vandeadvokaat Mart Sikuti poolt osutatud õigusabi eest

summas 4696,40 krooni riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu

Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates

14.novembrist 2008.

Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks

kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates 05. detsembril

2008.

Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist

teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni

Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul

alates 06. detsembrist 2008.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

Tartu Maakohtu 19. septembri 2008 otsusega mõisteti

süüdi KarS § 121

T.V

järgi. KarS § 74 lg 1 alusel määrati T.V-le katseaeg 2 aastat tingimisi. Maakohus arutas T.V-le KarS § 113, § 25 lg 1, 2 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 11.05.2007 kella 23 paiku XXX XX korteris lõi noaga H.T kahel korral rindkere piirkonda ja ühel korral kõhtu, millega tekitas kannatanule tervisekahjustuse. Kuritegu jäi lõpule viimata A.H sekkumise tõttu. Kohtuotsuse motiivide kohaselt ei leidnud tuvastatud asjaolude ja uuritud tõendite alusel kinnitust, et T.V pani toime tapmise katse. Kohtuistungil kindlakstehtud asjaolude põhjal tegi kohus järelduse, et T.V toimepandud tegu vastab KarS § 121 ettenähtud kuriteokoosseisule ja seega tuleb T.V-le süüks arvatud tegu vastavalt ümber kvalifitseerida.

Arvestades asjaolusid, et süüdistatav osutas vahetult pärast teo toimepanemist kannatanule abi ja palus kiirabi kutsuda, ei saa lugeda tõsikindlalt tuvastatuks, et süüdistav kavatses kannatanut tappa. Arvestades saabunud tagajärge ja eksperdi arvamuses sedastatut, ei ole tuvastatav süüdistatava poolt ka kaudse tahtlusega tapmise katse toimepanemine, sest eksperdiarvamuse p 3 kohaselt H.T esinenud vigastused ei ole eluohtlikud ja tavalise kulu korral põhjustavad lühiajalise tervisekahjustuse kestusega mitte rohkem kui 4 nädalat. Seega ei oleks kannatanu surm saabunud ka meditsiinilise abi olulisel hilinemisel.

Kohtul ei ole alust kahelda eksperdiarvamuse usaldusväärsuses. Tunnistaja A.H kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et kannatanu ja süüdistatav liikusid viimase poolt noa kasutamise eelselt teineteise suunas. Seega saab lugeda tuvastatuks, et kannatanu versioon temapoolsest füüsiliselt passiivsest käitumisest ei vasta asja tehioludele. Kuigi hädakaitsetegevuse käigus võib ründest lähtuvat ohtu ületada ning ründaja õigushüve suuremal määral kahjustada, kui oleks kaitstavale õigushüvele ründe realiseerumisel tekkinud, ei saa käesolevas kriminaalasjas lugeda ka kannatanupoolse võimaliku ründe puhul tuvastatuks, et süüdistatav teostas hädakaitset.

Tunnistaja A.H kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et süüdistatava ja kannatanu konflikti jooksul ei tekkinud olukorda, kus süüdistatava tegevust kannatanu suhtes saaks õigustada vajadusega hädakaitsetegevuseks. Nimetatud tunnistaja ütluste kohaselt võttis tema süüdistataval noa käest. Süüdistatava ütluste kohaselt sai ta oma teost aru pärast kannatanu kukkumist, siis lõpetas süüdistatav kannatanu suhtes noa kasutamise. Nimetatud ütluste kogumis hindamisel järeldas kohus, et pärast viimast noa kasutamist kannatanu vastu oli rünne kannatanu vastu sisuliselt lõppenud.

Seega ei saa vastuvaidlematult järeldada, et nimetatud tunnistaja mittesekkumisel rünne noaga jätkunuks. Karistuse mõistmisel lähtus kohus KarS §-st 56, mille kohaselt on karistamise aluseks isiku süü ning karistuse mõistmisel tuleb arvestada kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid ning vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. T.V pani toime kuriteo KarS § 121 järgi, mis on karistatav rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.

KarS § 121 kohaselt teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti löömise, peksmise või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. T.V vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. T.V ei ole kriminaalkaristatust. T.V on karistatud kahel korral väärtegude toimepanemise eest. Arvestades kannatanu tervise kahjustamise asjaolusid ja ka kuriteo toimepanemise vahendit, siis on välistatud süüdistatava karistamine rahalise karistusega. Arvestades karistuseesmärke ja T.V süü suurust, leidis kohus, et T.V tuleb karistada vangistusega sanktsiooni keskmises määras.

Apellatsioonis esitatud taotluste sisu

Ringkonnaprokurör esitas apellatsiooni, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 19. septembri 2008 otsus T.V süüdimõistmise osas KarS § 121 järgi ja teha uue otsuse, millega mõista T.V süüdi KarS § 113, § 25 lg 1, 2 järgi ning karistada teda vangistusega 6 aastat. KarS § 74 alusel määrata, et nimetatud vangistusest kuulub koheselt ärakandmisele vangistus 1 aasta ja vangistus 5 aastat jääb tingimisi täitmisele pööramata, määrates T.V-le katseaja 3 aastat. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 12.05.2007 kell 02.00 kuni 12.05.2007 kell 12.00, s.o 1 päev ning koheselt ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõista vangistus 11 kuud ja 29 päeva.

Apellatsiooni põhjenduste kohaselt on T.V toime pannud KarS § 113, § 25 lg 1, 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, see on usaldusväärselt tõendatud ning teda tuleb selle eest karistada. Kohus on tõendeid ühekülgselt ja puudulikult uurinud, millega on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust ning kohus on T.V tegudele õigusliku hinnangu andmisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Kohtu järeldus, et pärast viimast noa kasutamist kannatanu vastu oli rünne kannatanu vastu sisuliselt lõppenud, ei vasta kohtuistungil tuvastatud asjaoludele.

Kohus on jätnud tähelepanuta tunnistaja A.H ütlused, millest nähtub, et tema läks kähmlusele vahele. Tunnistaja seletab, et nuga oli kannatanul haava sees, kui tunnistaja võttis T.V käest kinni ja tõmbas ta kannatanust eemale ning alles kusagil pliidi juures lasi T.V noa lahti. Ka kannatanu H.T kinnitab, et A.H tuli vahele ja võttis Raineri käest kinni. Ta tõmbas Raineri ära ja seejärel kukkus tema nurka maha. Nendest ütlustest nähtub, et T.V ei lõpetanud ise kannatanu noaga löömist, vaid selle lõpetas tunnistaja A.H sekkumine ja noa äravõtmine.

Riigikohus on oma lahendites korduvalt sedastanud, et löömisel noa vm sarnase esemega südame või muude elutähtsate elundite piirkonda möönab süüdlane mis tahes tagajärje saabumist ning tegu on toime pandud kaudse tahtlusega. T.V lõi kannatanut kolmel korral noaga kõhu piirkonda, seda tehes pidi ta möönma ka kannatanu surma saabumise võimalikust. Kannatanu surm jäi saabumata selle tõttu, et sekkus tunnistaja A.H . Kohus on oma otsuses leidnud, et süüdistatav osutas vahetult pärast teo toimepanemist kannatanule abi ja palus kiirabi kutsuda ning seetõttu ei saa tõsikindlalt lugeda tuvastatuks, et süüdistatav kavatses kannatanut tappa.

T.V poolt kiirabi kutsumine ja abi osutamine kannatanule on vaadeldav tegevkahetsusena, mis on kergendav asjaolu, kuid ei tee olematuks tema poolt toimepandud tegu. T.V lõi H.T kolmel korral noaga elutähtsate organite piirkonda. Tegevkahetsuse puhul on tegemist juba lõpuleviidud süüteoga, millest loobumine ei ole enam võimalik.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Ringkonnakohtus vaidlesid süüdistatav ja kaitsja prokuröri apellatsioonile vastu ja palusid selle jätta rahuldamata. Prokurör palus apellatsiooni rahuldada selles esitatud asjaoludel ja maakohtu otsuse tühistada. Ringkonnakohus, olles eelnevalt tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1.

Ringkonnakohus leiab, et prokuröri apellatsioonis esitatud põhjendused ei veena ringkonnakohut tühistama maakohtu lahendit ja süüdistatava süüditunnistamist KarS § 121 järgi. Maakohtu otsuse põhiosas (2 kd tl 35-36) esitatud järeldused on põhjendatud. Seetõttu ringkonnakohus ei nõustu apellatsiooni väitega, et maakohus on tõendeid hinnanud ühekülgselt ja puudulikult ning kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Ringkonnakohus peab vajalikuks esmalt käsitleda ka süüdistuse kirjeldust, millest ei nähtu tapmise süüteokatse tegevuse sõnastust.

Süüdistatavat süüdistatakse selles, et tema 11.05.2007 kella 23 paiku XXX XX korteris lõi noaga H.T kahel korral rindkere piirkonda ja ühel korral kõhtu, millega tekitas kannatanule tervisekahjustuse. Kuritegu jäi lõpule viimata A.H sekkumise tõttu. Süüdistusest nähtub seega, et kannatanule löödi rindkere ja kõhu piirkonda ning tekitati tervisekahjustus. Samas ei nähtu milline tervisekahjustus tekitati ja milline kuritegu jäi lõpule viimata. Süüdistuse lõpposas leitakse lakooniliselt, et teise inimese tapmise katsega pani T.V toime KarS § 113 – 25 lg 1, 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktist nr 87 (1 kd tl 20-21) avaldub, et kannatanu H.T esinesid torke-lõikehaavad rindkere ja kõhu piirkonnas ja esinenud vigastused ei olnud eluohtlikud ja tavalise kulu korral põhjustavad lühiajalise tervisekahjustuse kestusega mitte rohkem kui 4 nädalat. Apellatsioonis on rõhutatud asjaolu, et maakohus on tähelepanuta jätnud tunnistaja A.H ütlused, millest nähtub, et tema läks kähmlusele vahele ja tema sekkumise tõttu jäi saabumata kannatanu surm. Siinkohal peab ringkonnakohus süüdistatava tahtluse hindamisel vajalikuks märkida järgmist.

Asitõendi vaatlusprotokolli (1 kd tl 8-9) ja süüdistatava enda ütluste kohaselt kasutas ta kannatanule vigastuste tekitamisel ehitusnuga (üldpikkusega 22 cm ja terapikkusega 9,5 cm ). Süüdistatava tahtluse selgitamisel on oluline arvestada tekitatud kolme noavigastuse iseloomu. Käesoleval juhul on tekitatud noavigastused olnud pindmise iseloomuga rindkere ja kõhu piirkonnas, tungimata kõhuõõnde või rindkerre. Süüdistatava enda ütluste kohaselt oli tema sooviks riietest kinnihoidvast kannatanust vabaneda. Raskemate tagajärgede soovimisel (sealhulgas kannatanu surma) oleks noaga tekitatud vigastused olnud teise iseloomuga.

Süüdistataval oleks kannatanu tapmise tahtluse soovi korral olnud võimalik lüüa terava ehitusnoaga valimatult ja tugevajõuliselt kannatanu elutähtsatesse piirkondadesse rindkeret ning kõhuõõnt läbistavalt. Siinkohal annab noavigastuste pindmine iseloom ja süüdistatava vähene füüsilise jõu rakendus noalöökide sooritamisel tunnistust temal kannatanu surma saabumise tahtluse puudumisest.

Käesolevas kriminaalasjas kannatanul tuvastatud vigastuste iseloom ja objektiivne väline teopilt ei olnud selline, et süüdistatav pidi möönma kannatanu surma saabumise võimalikkust. Süüdistatava tegevusest järeldub, et käesoleval juhul ei olnud tegemist kannatanu tapmisele suunatud teoga. Asjaolu, et tunnistaja A.H takistas süüdistatavat vägivallateo toimepanemisel ei oma käesoleval juhul kuriteo kvalifitseerimisel tähtsust, sest olemasolevad tõendid ei kinnita selle hetkeni süüdistataval tapmistahtluse olemasolu. Samuti ei ole süüdistatava ja kannatanuga samas korteris viibinud isikud teadnud kinnitada, et süüdistatav oleks vahetult enne kannatanu noaga löömist suulise tekstina verbaalselt kinnitanud kannatanu tapmise soovi kavatsust või tahtlust.

Juhtudel, mil isiku käitumine on küll põhjustanud konkreetse ohu elule, kuid välise teopildi alusel ei saa teha tõsikindlaid järeldusi tapmistahtluse kohta, tuleb kontrollida nn sisemise teopildi asjaolusid, täpsemalt seda, millele toimepanija tahtlus oli suunatud. Käesoleva kriminaalasja lahendamisel on olulisimaks küsimus, kuidas piiritleda tapmiskatset ja KarS § 121 järgi kvalifitseeritud kuritegu. Siinjuures on vajalik märkida, et kohtuarstlik ekspertiis pole kannatanul isegi tuvastanud rasket tervisekahjustust (sealhulgas ohtu elule) KarS § 118 mõttes, millisel juhul tapmiskatse piiritlemine oleks ilmselt probleemsem.

Ringkonnakohus leiab, et KarS § 121 järgi kvalifitseeritav vägivallategu (lühiajaline tervisekahjustus) pole süüteona käesoleval juhul sarnane ka objektiivse külje poolest KarS §- le 113 ja § 25 lg 1, 2, kuna väliselt on toimepanija kummalgi juhul põhjustanud erineva ohu isikuvastase süüteona. Nii paigutub KarS § 113 eluvastaste süütegude jaos, KarS § 121 aga tervisevastaste süütegude vägivallategude jaotises. Tähele tuleb panna, et KarS §-ga 113 kaitstakse õigushüvena isiku elu, samal ajal kui KarS §-s 121 on kaitstavaks õigushüveks inimese tervis.

See tähendab, et olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Käesoleval juhul ei ole kannatanule tekitatud sellist tervisekahjustust, mis oli konkreetseks ohuks tema elule ja seega saab juba välise teopildi alusel teha järelduse, et süüdistataval ei esinenud tapmisteo tahtlust. Riigikohtu kriminaalkolleegium on senises praktikas korduvalt selgitanud, et isiku käitumise subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks ka isiku teoeelneja järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine, kuid nimetatud asjaolusid tuleb arvestada rangelt individualiseeritult konkreetset kriminaalasja silmas pidades.

Siinjuures on maakohus õieti viidanud asjaolule, et vahetult pärast kannatanu suhtes vägivallateo toimepanemist osutas süüdistatav talle abi ja palus kiirabi kutsuda (tunnistaja A.H ütlused maakohtus). Määratud kaitsja advokaat Mart Sikuti poolt osutatud õigusabi eest tasumisele kuuluv summa 4696,40 krooni tuleb jätta KrMS § 185 lg 2 alusel riigi kanda, sest ringkonnakohus tegi KrMS §-s 337 lg 1 p 1 märgitud lahendi.

Tiit Lõhmus Mati Kartau Aarne Sarjas