Supreme Court quashes lower court decision for partial probation on long-term sentence due to lack of authority.
Estonia (EE)
Legislator summary
AI generatedThe Supreme Court of Estonia quashed the Tartu Regional Court's decision to leave a portion of the defendant's sentence subject to probation while retaining the rest. The prosecution argued that applying probation to a long-term sentence effectively granted early release without legal authority under the Criminal Procedure Act. The Court ruled that such a decision implicitly addressed the legality of early release, a matter reserved for specific statutory procedures, and thus lacked jurisdiction.
Legislator headnote
AI generatedCriminal Procedure Act § 339(1)(7); Criminal Procedure Act § 361(6), § 362(1): A court lacks jurisdiction to decide on early release by partially applying probation to a long-term sentence, as this implicitly determines the legality of release which requires specific statutory authority.
Keywords
AI generatedCited Legislation
AI generatedCited Case Law
AI generatedRelated Decisions
AI generatedFull text
KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel
Kohtuasja number
3-1-1-21-05
Otsuse kuupäev
11. aprill 2005
Kohtukoosseis
Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja
Peeter Vaher
Kohtuasi
K. M. süüdistusasi KarS § 25 lg 2 ja § 113 järgi
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 25. novembri 2004. a otsus nr
2-1-390/2004
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör
Liane Peetsi kassatsioon
Asja läbivaatamise kuupäev
9. märts 2005. a, kirjalik menetlus
Resolutsioon
1. Tartu Ringkonnakohtu 25. novembri 2004. a otsus tühistada K. M.-le mõistetud karistuse osas ja
saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule.
2. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
3. Prokuröri kassatsioon rahuldada.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1. Jõgeva Maakohtu 11. oktoobri 2004. a otsusega tunnistati K. M. KarS § 25 lg 2 ja § 113 järgi süüdi ning
kohaldades KarS § 60 sätteid, mõisteti talle karistuseks viieaastane vangistus, millest KarS § 74 lg-te 1, 2
ja 3 alusel loeti koheselt kandmisele kuuluvaks kaks aastat ja kuus kuud. Ülejäänud osas määrati, et
vangistust ei pöörata tingimisi täitmisele, kui K. M. ei pane kolmeaastase katseaja jooksul toime uut
tahtlikku kuritegu ja täidab talle KarS § 75 järgi sätestatud kontrollnõudeid ning kohustusi. KarS § 68 lg 1
alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg üks aasta ja kakskümmend kuus päeva ning
kandmata karistuseks loeti kolm aastat üksteist kuud ja neli päeva vangistust, millest koheselt kandmisele
kuuluvaks loeti üks aasta viis kuud ja neli päeva vangistust. Maakohus rahuldas kannatanu J. S. tsiviilhagi.
K. M. tunnistati süüdi selles, et ta lõi tapmise eesmärgil J. S. noaga vasakule poole rindkeresse südame
piirkonda, tekitades kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse. Seejärel püüdis ta kannatanut veel ka teist
korda noaga tapmise eesmärgil lüüa, kuid tapmine jäi lõpule viimata K. M. tahtest mitteolenevatel põhjustel,
sest teda takistasid teist korda löömast teised isikud, tänu millele õnnestus J. S.-l põgeneda ja saada
õigeaegset arstiabi.
K. M.-le karistuse mõistmisel arvestas maakohus, et tema käitumises puuduvad süüd kergendavad või
raskendavad asjaolud. Maakohus märkis, et K. M. on varem kahel korral kriminaalkorras karistatud ja teda
on karistatud ka väärtegude eest. Samuti tõdes maakohus, et K. M. on viimastel aastatel sageli alkoholi
tarvitanud, mis on ühtlasi olnud tema kriminaal- ning väärteokorras karistamise põhjuseks. Ka käesoleval
juhul pani K. M. talle inkrimineeritud kuriteo toime alkoholijoobes. Maakohus leidis aga, et süüdistatav on
suurepärane lapsevanem. Kuna kuritegu jäi katsestaadiumi, siis pidas maakohus KarS § 25 lg-le 6 tuginevalt
võimalikuks kohaldada KarS § 60 lg-d 1 ja 2 ja kergendada K. M.-le mõistetavat karistust. Ühtlasi leidis
maakohus, et K. M.-i saab mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ilma, et ta peaks
pikaajalist vangistust ära kandma.
2. K. M. kaitsja esitas Jõgeva Maakohtu 11. oktoobri 2004. a otsuse peale apellatsiooni, milles palus
maakohtu otsuse mõistetud karistuse osas tühistada, mõista K. M.-le karistuseks nelja-aastane vangistus,
millest kohesele kandmisele kuuluks üks aasta ja kolm kuud vangistust ning ülejäänud osas jääks karistus
KarS § 74 sätete alusel tingimisi täitmisele pööramata. Kaitsja leidis, et maakohus mõistis K. M.-le
põhjendamatult raskema karistuse kui seda taotles prokurör. Kaitsja arvates on maakohtu poolt kohesele
täitmisele määratud karistuse osa liiga pikk, et täita karistuse kohaldamise eesmärke, täpsemalt selle
eripreventiivset eesmärki. Kaitsja hinnangul on enam kui ühe aasta ja ühe kuu pikkune eelvangistus
piisavaks ajaks K. M. käitumise ja hoiakute muutumiseks ning alkoholilembusest võõrdumiseks. Samuti on
kaitsja arvates kohtu määratud katseaeg piisavalt pikk kontrollimaks K. M. väärtushinnangute muutumist.
Seevastu kohtu määratud kahe aasta ja kuue kuu pikkune vangistuses viibimine raskendaks kaitsja hinnangul
K. M. resotsialiseerumist.
Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ka prokurör, kes palus KarS § 25 lg 6 ja § 60 lg-te 1 ja 2 alusel
mõista K. M.-le karistuseks neli aastat vangistust. Prokuröri arvates vabastas maakohus K. M.
põhjendamatult mõistetud karistusest osaliselt KarS § 74 sätete alusel. Kohus ei võtnud seejuures arvesse K.
M.-i iseloomustavaid valdavalt negatiivseid asjaolusid, mistõttu mõistetud karistus ei lähtunud KarS §-s 56
sätestatud karistamise alustest. Prokurör märkis, et pikaajalise vangistustähtaja määramine osaliselt
ärakandmisele kuuluvas osas ei vasta karistuse kandmisest osalise vabastamise instituudi eesmärgile.
3. Tartu Ringkonnakohtu 25. novembri 2004. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ning kaitsja ja
prokuröri apellatsioonid rahuldamata. Tuginedes KrMS § 342 lg 3 p-le 1 ei pidanud ringkonnakohus
vajalikuks korrata maakohtu otsuse põhiosa asjaolusid. Ringkonnakohus leidis, et maakohus lähtus karistuse
mõistmisel KarS §-st 56, arvestas seejuures põhjendatult kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist
süüdistatava käitumises ja asjaolu, et kuritegu jäi katsestaadiumi. Ringkonnakohtu hinnangul oli põhjendatud
ka kriminaalhooldaja positiivse hinnangu ning süüdistatava poolt lastesse hooliva suhtumise arvessevõtmine.
Ringkonnakohus ei lugenud apellatsioonide põhjendusi sedavõrd kaalukaiks, et need annaksid aluse K. M.-le
mõistetud karistuse muutmiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS
4. Tartu Ringkonnakohtu 25. novembri 2004. a otsuse peale esitas kassatsiooni Lõuna
Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Liane Peets, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja
kriminaalasja saatmist samale kohtule uueks arutamiseks. Prokuröri arvates kohaldas ringkonnakohus K. M.-
le maakohtu poolt mõistetud karistust muutmata jättes ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus ka oluliselt
kriminaalmenetluse õigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Ringkonnakohus ei põhjendanud K. M.-le mõistetud
ja KarS § 60 alusel kergendatud karistuse osalist tingimuslikku täitmisele pööramata jätmist. Prokurör
märkis, et pikaajalise vangistustähtaja määramine osaliselt ärakandmisele kuuluvas osas ei vasta karistuse
kandmisest osalise vabastamise instituudi eesmärgile. Prokurör leidis veel, et sisuliselt otsustas
ringkonnakohus käesolevas asjas süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise küsimust KarS § 76
ja KrMS § 426 kohaselt, milleks tal puudus aga pädevus.
RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et prokuröri kassatsioon tuleb rahuldada.
Jõgeva Maakohus karistas K. M.-i viie-aastase vangistusega, millest kaks aastat ja kuus kuud jäeti KarS § 74
sätete alusel tingimisi täitmisele pööramata põhjendusega, et süüdimõistetut saab mõjutada edaspidi hoiduma
süütegude toimepanemisest ilma, et ta peaks pikaajalist vangistust ära kandma. Tartu Ringkonnakohus jättis
maakohtu poolt mõistetud karistuse muutmata, leides et maakohtu poolt K. M.-le viie-aastase vangistuse
mõistmine ja selle osaline täitmisele pööramata jätmine oli põhjendatud.
Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga ning märgib, et vangistuse osalise
täitmisele pööramise mõte seisneb ðokiefektis, mis tekitatakse süüdimõistetule tema lühiajalise
paigutamisega vangistusasutusse ja millega antakse isikule tõsine hoiatus tema edasise käitumise suhtes.
Nimetatud efekti pole aga võimalik saavutada pikemaajalise (enam kui mõnekuulise) vangistusega, sest selle
aja jooksul isik kohandub vangistusega. Seega taotletakse nn ðokivangistusega eripreventiivset eesmärki
isiku suhtes, kelle täielik karistuse kandmisest vabastamine pole tema teost lähtuva süü suuruse ja
isikuomaduste tõttu põhjendatud. Samasugust seisukohta on Riigikohtu kriminaalkolleegium väljendanud
ka 4. juuni 2004. a otsuses asjas nr 3-1-1-41-04 (RT III 2004, 17, 205 p 9).
Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub prokuröri kassatsioonis märgituga, et Jõgeva Maakohus ja
ringkonnakohus, määrates K. M.-le osaliselt ärakandmisele kuuluvaks vangistuse osaks pika tähtaja (poole
kogu mõistetud karistusest), otsustasid sellega sisuliselt ka tema vangistusest ennetähtaegse vabastamise
küsimuse KarS § 76 ja KrMS § 426 kohaselt, milleks neil puudus aga pädevus.
Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ning § 362 p-st 1, tühistab Riigikohtu
kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 25. novembri 2004. a otsuse K. M.-le mõistetud karistuse osas ja
saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule.
Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar, Peeter Vaher