1-08-11297\9 — 1-08-11297\9 — Tallinna Ringkonnakohus

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16 detsember 2008, Tallinn Kriminaalasja number 1- 08-11297 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Igor Amann ja Paavo Randma Kohtuistungi sekretär Maaria Rei

Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 15 detsember 2008, Tallinn Kriminaalasi P.N süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 4 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 15 oktoobri 2008 otsus lühimenetluses

Apellatsiooni esitaja

Kaitsja Kristina Suvalova Prokurör Ringkonnaprokuröri abi Alar Lehesmets Süüdistatav

P.N, ik: XXX, varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, kinni peetud 03.06.2008 Kaitsja Vandeadvokaadi abi Kristina Suvalova

RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 15 oktoobri 2008 otsus kriminaalasjas nr 1-08-11297 P.N süüdistusasjas muutmata.

Apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna

Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja

2 vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul.

SÜÜDISTUS:

1. P.N süüdistatakse selles, et tema, isikuna kes on varem toime pannud varguse ja omastamise, 09.05.2008 kella 03:00 paiku tungis kaasas olnud võtmega juhiukse avamise

teel, võõra vallasasja ebaseadusliku äravõtmise ja omastamise eesmärgil Tallinna linnas

XXXX X asuva maja ees seisvasse, J. M. OÜ-le kuuluvasse ning J. E. kasutuses olevasse sõiduautosse Mazda 626 (r/n XXX XXX väärtusega 40 000,00 krooni) mille käivitas kaasas olnud võtmega ning millega seejärel parkimiskohalt lahkus, hakates sõidukit enda otstarbeks kasutama. Samuti süüdistatakse P.N selles, et tema, isikuna kes on varem toime pannud varguse ja omastamise, 03.06.2008 kella 05:00 paiku tungis kaasas olnud võtmega juhiukse

avamise teel, võõra vallasasja ebaseadusliku äravõtmise ja omastamise eesmärgil Tallinna linnas XXXXXXXX XX asuva maja ees seisvasse, A. L. kuuluvasse sõiduautosse Mazda 626 (r/n XXX XXX, väärtusega 25 000,00 krooni) ning käivitas sõiduki kaasas olnud võtmega,

misjärel lahkus autoga parkimiskohalt ning kasutas sõidukit enda otstarbeks seni, kuni

03.06.2008 kella 20:25 paiku Tallinna linnas Vikerlase 23 asuva „Laagna Keskuse“ juures sõiduauto Mazda 626 (XXX XXX) roolist kinni peeti.

Seega pani P.N oma tahtliku tegevusega toime võõra vallasasja äravõtmise selle

ebaseadusliku omastamise eesmärgil, isiku poolt, kes on varem toime pannud varguse ja omastamise, so pani toime KarS § 199 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

2. Maakohus tunnistas P.N süüdi KarS § 199 lg 2 p 4 järgi ja karistas teda vangistusega 1 (üks) aasta ja 4 (neli) kuud. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas mõistetavat karistus 1/3 võrra, mõistes P.N-ile lõplikuks karistuseks 10 (kümme) kuud ja 20 (kakskümmend) päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel luges karistusest kantuks eelvangistuses viibitud aja. Karistuse kandmise algust arvestas P.N kinnipidamisest 3 juunist 2008.a.

APELLATSIOON:

3. Esitatud apellatsioonis taotleb kaitsja kohtuotsuse tühistamist P.N-ile mõistetud karistuse osas. Uue otsusega P.N-ile mõistetud vangistuse tähtaja lühendamist või teda

osaliselt mõistetud vangistusest tingimisi vabastamist ühes tema allutamisega käitumiskontrollile. Apellant leiab, et süüdlasele mõistetud karistus peab olema leebem. Kohus pole põhjendanud

P.N-ile mõistetud vangistuse pikkust. Kohus jättis tähelepanuta, et P.N pole

kunagi käitumiskontrollile varem allutatud. Pole arvestatud tema noorust, rasket perekondlikku olukorda.

Oleks kasulik tema tingimisi karistusest osaline vabastamine, võib määrata ka täiendavaid kohustusi.

3 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED RINGKONNAKOHTUS:

4. Süüdistatav toetas kaitsja poolt esitatud apellatsiooni ja palus ta karistusest tingimisi vabastada. Apellant- kaitsja toetas esitatud apellatsiooni.

Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsusega mõistetud karistus põhjendatud ja seaduslik ning apellatsioon tuleb jätta rahuldamata ning kohtuotsus muutmata.

RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS:

5. Apellatsioonikohus peab vajalikuks osutada, et kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt on

süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamine ringkonnakohtus lubatav juhul, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt temale mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isiksusele või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust.

Karistusseadustiku § 56 lg 1 kohaselt on isiku karistamise esmaseks aluseks tema süü,

kusjuures karistuse mõistmisel arvestatava süü suurus oleneb kuriteo toimepanemisel ilmnenud kergendavatest ja raskendavatest asjaoludest ning muudest asjaoludest, mis näitavad süü suurust. Lisaks sellele võetakse karistuse mõistmisel arvesse võimalust mõjutada süüdi

tunnistatud isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemistest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 56 lg 2 kehtestab, et vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui seadus võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Ka Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-24-07 on leitud, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud.

Maakohus on põhistanud miks süüdistatavale pole otstarbekas ega seaduslik mõista

kergemaliigiline, rahaline karistus. Seega on kohus täitnud KarS § 56 lg 2 ettenähtud kohustuse, põhjendada vangistuse mõistmist.

Apellatsioonis ei ole taotletud P.N-ile kergemaliigilise karistuse mõistmist, seetõttu ei

pea kohtukolleegium vajalikuks pikemalt täiendada maakohtu põhistust kergemaliigilise

karistuse mõistmata jätmise kohta. Peab vaid vajalikuks osutada, et peale kriminaalkorras

karistatuse on P.N üle kahekümne korra väärtegude toimepanemiste eest karistatud,

kusjuures enamus kordadel on talle mõistetud karistuseks rahatrahv, kuid selline

kergemaliigiline karistus pole mõjutanud teda käituma õiguskuulekalt. Seetõttu

kohtukolleegium leiab, et rahalise karistuse mõistmine oleks selgelt ebapiisav ja maakohtu järeldus süüdlase vangistusega karistamise osas on kooskõlas seadusega.

Apellandi poolt on taotletud lühemaajalise vangistuse mõistmist. Kohtukolleegium leiab, et sellise taotluse rahuldamiseks seaduslikud alused puuduvad.

KarS § 199 lg 2 sanktsioon näeb ette kuni 5 aastase vangistuse. Maakohus, jõudnud

põhistatult järeldusele, et süüdlast tuleb karistada reaalse vangistusega, on mõistnud

P.N-ile karistuseks 1 aasta ja 4 kuulise vangistuse, seega alla sanktsiooni keskmise määra.

4

Karistust kergendava asjaoluna on kohus arvestanud tema puhtsüdamlikku kahetsust. Karistust raskendavaid asjaolusid pole maakohus tuvastanud ega neid ka arvestanud.

Apellatsioon ei sisalda viiteid KarS § 57 ettenähtud karistust kergendavatele asjaoludele,

millistele maakohus pole tähelepanu pööranud või millised maakohus jättis ebaseaduslikult arvestamata ning selliseid asjaolusid ei tuvastanud ka ringkonnakohus.

Kaitsja on leidnud, et tuleks arvestada süüdistatava noorust. Kohtukolleegium leiab, et

maakohtule oli teada süüdistatav vanus, samas ei saa jätta tähelepanuta, et vaatamata oma noorusele, sündinud 1988 aastal, on P.N juba korduvalt toime pannud nii kuritegusid kui väärtegusid.

Tegemist on täisealise isikuga, kes ei tööta ega õpi vaid järjekindlalt paneb toime varavastaseid süütegusid ja seetõttu kohtukolleegium leiab, et mõistetud tähtaegne vangistus

on kooskõlas seadusega ja apellatsiooni alusel selle tühistamiseks ning lühemaajalise karistuse mõistmiseks alused puuduvad.

Apellandi poolt on taotletud P.N karistusest osalist tingimisi vabastamist ning tema käitumiskontrollile allutamist.

Tuginevalt Riigikohtu lahenditele nr 3-1-1-41-04; 3-1-1-21-05, 3-1-1-40-04 peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse

liik. Süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama.

Karistuse kandmisest osalise vabastamise instituudi eesmärk on üksnes nn šokivangistus, mida tuleb sisustada eripreventiivselt kui isiku tõsist hoiatamist lühiajalise - s. o mõnekuulise

vangistusega. Selline lühivangistuse määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks,

leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt

distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud.

Süüdistatava karistusest tingimuslikku vabastamist saab lugeda seaduslikuks, kui kuriteo

toimepanemise asjaoludes või süüdlase isikut iseloomustavates tunnustes on võimalik tuvastada märkimisväärset eripära.

Karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine võib üldjuhul kõne alla tulla kergemate süütegude ja lühiajalisemate vangistuste puhul.

Seega kohtukolleegium leiab, et nn šokivangistust saab määrata isikutele, kelle suhtes on

kohus esmalt tulnud järeldusele, et esinevad kas siis toimepandu tehioludes või süüdlase

isikus sellised erisused, mis annavad seadusliku aluse tema karistusest tingimisi vabastamiseks. Alles siis saab hakata vaagima, kas isik tuleb tingimisi karistusest vabastada täielikult või tuleb tema vabadust lühiajaliselt siiski piirata.

Kohtukolleegium leiab, et antud juhul on kohus põhjendatult leidnud, et P.N tuleb karistada reaalse vangistusega ehk siis puuduvad seaduslikud alused tema tingimisi karistusest vabastamiseks. Ringkonnakohus sellise järeldusega nõustub.

Kuigi toimepandu pole sellise raskusastmega kuritegu, et süüdlase karistusest vabastamine

oleks kuriteo asjaolusid arvestades välistatud, leiab kohtukolleegium, et toimepandu,

mootorsõidukite vargused, pole selliste erisustega, mis annaksid eraldi aluse süüdlase tingimisi karistusest vabastamiseks.

Arvestades kriminaalasjas kogutud ja uuritud P.N iseloomustavat materjali, on

kohtukolleegium veendunud, et P.N näol on tegemist isikuga, kelle suhtes ei kuulu KarS § 74 sätted kohaldamisele.

5

Karistusregistri õiendi/ t.lk. 114-121/ alusel on tuvastatav, et 2004 aastal oli P.N karistatud vangistusega ja tema suhtes oli kohaldatud KarS § 74 sätteid. Sellest tulenevalt pole

õiged kaitsja apellatsioonis esitatud väited, et P.N pole varem kunagi käitumiskontrollile allutatud. 30.03.2005 aastal oli mõistetud karistus pööratud KarS § 74 lg 4 alusel täitmisele, seega on

tuvastatav, et P.N ei täitnud kontrollnõudeid, mis andis kohtule aluse karistuse täitmisele pööramiseks. 2006 aastal on süüdistatav süüdi tunnistatud rea kuritegude toimepanemiste eest, sealhulgas

ka varavastaste kuritegude eest ja talle mõisteti liitkaristuseks 2 aastane vangistus, mille süüdistatav on ära kandnud ja vabanenud 07.03.2007 aastal. Uue kuriteo pani ta aga toime

juba 02.06.2007, seega vaid mõne kuu möödumisel vabanemisest. Kohus karistas süüdlast reaalse vangistusega 5 kuud ja 10 päeva, vabanes 16.11.2007, uue kuriteo pani toime mais 2008, seega jällegi mõne kuu pärast. Kohtukolleegium leiab, et oma käitumisega on P.N näidanud, et ta pole isikuks, kelle suunamine õiguskuulekale käitumisele on saavutatav sotsiaaltööga. Samuti kohtukolleegium leiab, et isikule, kes on varem korduvalt kandnud juba reaalset vangistust, pole nn šokivangistuse mõistmine kooskõlas selle preventiivse toimega, kuna isiku

eelnev vangistuses viibimine pole teda mõjutanud kuritegudest loobuma, pole seega vajalikku mõju avaldanud. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt kui 2 aastane vangistuses viibimine pole oma eesmärki täitnud, siis mõnekuuline vangistus, mis on šokivangistuse tähtajaks, mingit süüdlase tõsist hoiatamist endas ei sisalda.

6. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus

Harju Maakohtu 15 oktoobri 2008 otsuse muutmata ja kaitsja poolt esitatud apellatsiooni rahuldamata.

IVI KESKÜLA IGOR AMANN PAAVO RANDMA