Administrative court dismisses claim for non-material damages regarding solitary confinement denial for a mentally ill prisoner.
Legislator-Zusammenfassung
KI-generiertThe administrative court dismissed Siim Grossberg's claim for non-material damages against Tartu Prison for denying him solitary confinement. The court found that while the prisoner has mental health issues, there was no objective evidence proving a medical necessity for solitary confinement, leaving the decision to prison staff's discretion. Consequently, the court ruled that the prison's actions did not severely infringe upon the prisoner's rights or dignity, making the damages claim unlikely to succeed.
Legislator-Regeste
KI-generiertHKMS § 120 lg 1 p 1; HKMS § 121 lg 2 p 21; VangS § 11 lg 1; VSKE § 6 lg 1; Riigivastutuse seaduse § 7 lg 1; Riigivastutuse seaduse § 9 lg 1: A claim for non-material damages is inadmissible if the administrative authority's decision regarding cell assignment falls within its discretionary powers and lacks severe intensity of rights infringement, provided no objective medical evidence mandates solitary confinement.
Schlagwörter
KI-generiertZitierte Gesetzesbestimmungen
KI-generiertZitierte Rechtsprechung
KI-generiertVerwandte Entscheide
KI-generiertVolltext
3-24-3373
TARTU HALDUSKOHUS
KOHTUMÄÄRUS
Kohtuasja number
3-24-3373
Määruse kuupäev ja koht
24.01.2025, Jõhvi
Kohtunik
Ülle Polluks
Kohtuasi
Siim Grossbergi kaebus Tartu Vangla vastu
mittevaralise kahju hüvitamise nõudes (kambris
üksinda viibimise võimaldamata jätmine)
Resolutsioon
Menetlusosalised
1. Tagastada kaebus.
2. Jätta riigi õigusabi taotlus rahuldamata.
3. Jätta menetlusabi taotlus läbi vaatamata.
Kaebaja: Siim Grossberg
Vastustaja: Tartu Vangla
Edasikaebamise kord ja muud
selgitused
Määrusele võib esitada määruskaebuse Tartu
Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse
kättetoimetamisest arvates. Määrus toimetatakse
kaebajale kätte.
Asjaolud ja menetluse käik
1. Tartu Halduskohtusse laekus 16.05.2024 Siim Grossbergi (kaebaja) poolt esitatud kaebus
Tartu Vangla vastu talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 5000 eurot
seoses asjaoluga, et vangla ei võimalda kaebajal viibida kambris üksinda. Kaebaja leiab, et
sellise toiminguga alandab vangla tema inimväärikust. Kaebajal on diagnoositud psüühika- ja
käitumishäired, mistõttu on tal raskendatud lävimine ja suhtlemine teiste inimestega, mis viib
konfliktolukorrani. Kaebaja palus vabastada ta kaebuse esitamise eest riigilõivu tasumise
kohustusest seoses maksejõuetusega.
2. Tartu Halduskohus esitas Tartu Vanglale 16.12.2024 ja 17.01.2025 päringud, millele
vangla esitas vastused 17.12.2024 ja 20.01.2025.
3-24-3373
Kohtu seisukoht
3. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p 1 sätestab, et kaebuse saanud
alluvusjärgne kohus kontrollib muu hulgas, kas ei esine alust kaebuse tagastamiseks või
käiguta jätmiseks. Kohus on seisukohal, et kaebus ei ole lubatav. HKMS § 121 lg 2 p 21
sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava
õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine
ebatõenäoline.
4. Kohus selgitab, et kinnipeetaval ei ole õigust otsustada teise kinnipeetavaga kambrit mitte
jagada. Otsustus, millisesse kambrisse ja kellega koos kinnipeetav paigutatakse, on
vanglateenistuse pädevuses. Vangistusseaduse (VangS) § 11 lg 1 sätestab, et kinnipeetava
paigutamine vanglasse toimub täitmisplaani alusel, arvestades reaalselt kandmisele kuuluva
karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu, terviseseisundit ning iseloomuomadusi. Seda
regulatsiooni täpsustab vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 6 lg 1, mille kohaselt paigutatakse
vanglas kinnipeetav ühe- või mitmekohalisesse tuppa või kambrisse. Seega jätavad
õigusnormid vanglale kaalutlusõiguse otsustamaks, kas paigutada kinnipeetav kambrisse
eraldi või koos kaaskinnipeetavatega.1 Lisaks märkis Riigikohus sama lahendi p-s 12, et
kaalumisel tuleb silmas pidada VangS § 11 lg-s 1 loetletud aspekte ja Euroopa Nõukogu
ministrite komitee 11.01.2006 soovituse nr 2 „Euroopa vanglareeglistik“ p-e 18.1 ja 18.5-
18.7, samuti üldisi diskretsioonireegleid (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2).
5. Kohtule esitatud kaebuses nõuab kaebaja vangla poolt talle tekitatud mittevaralise kahju
hüvitise väljamõistmist summas 5000 eurot selle eest, et vaatamata kaebajal tuvastatud
tervisehäiretele ei võimalda vangla kaebajal kambris üksinda paiknemist. Kohtule ei ole näha,
et kaebaja puhul esineks kaalukas asjaolu teda kambris üksinda hoidmiseks (VangS § 12 lg 4).
Kohtu arvates on vangla selgitanud põhjalikult vastuses kaebaja kahjunõudele, et tulenevalt
vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei ole kaebajal subjektiivset õigust nõuda üksinda
kambrisse paigutamist ja seal hoidmist.2 Vastupidi, on tuvastatud, et üksikvangistuses
viibimine on vaimsele tervisele kahjulik ja pikaajalise üksikvangistuse kohaldamist tuleb
vanglal vältida. Kohtu hinnangul ei esine kaebajal eelpoolnimetatust erandit. See, et kaebaja
läheb kambrikaaslastega konflikti, võib olla tingitud mitte kaebaja vaimsest tervisest ja
suutmatusest viibida kambris kellegagi koos, vaid pigem soovist saavutada eesmärki
meelepäraste kinnipidamistingimuste saamiseks. Kohus märgib, et vangistuse täideviimise
eesmärgiks ongi suunata kaebaja õiguskuulekale käitumisele, sh kaaskinnipeetavate suhtes,
mis sisuliselt tähendab ka seda, et kaebaja peab oskama teiste inimestega koos viibimisel enda
negatiivseid emotsioone ja viha vaos hoida ja neid juhtida (VangS § 6).
6. Kaebaja poolt esitatud väited selle kohta, et tal on diagnoositud psüühika- ja
käitumishäired, mistõttu on raskendatud viibimine ja suhtlemine teiste inimestega, ei kinnita
seda, et meditsiiniliselt on tal vajadus kanda vangistust üksinda kambris. See on kaebaja
isiklik arvamus, mis on jäänud objektiivselt kinnitamata. Tõendatud ei ole, et kaebaja ei
suudaks enda käitumist kontrollida ja juhtida. Seni ei ole alust, et kaaluda kaebaja üksinda
kambris hoidmist. Kohus on seisukohal, et kaebaja, viidates vaimse terviseprobleemidele,
otsib võimalusi saada endale meelepäraseid kinnipidamistingimusi. Sellisel juhul ei ole
vanglale etteheidetav see, et ta paigutab kambrisse, kus viibib kaebaja, teisi kinnipeetavaid
muu hulgas põhjusel, et välistada kaebaja pikaajaliselt kambris üksinda viibimist. Pigem on
tegemist vangistusest tuleneva paratamatusega ja ebamugavusega, mida tuleb kaebajal antud
1 RKHKo nr 3- 3-1-76-11, p 11.
2 Vangistusseaduse kommenteeritud väljaanne 2014, lk 52; TrtRK 3-09-1168.
3-24-3373
juhul taluda (VangS § 41 lg 1). Seega leiab kohus, et vangla ei riiva vaidlusaluse toiminguga
kaebaja õigusi intensiivselt.
7. Kohus ei näe kaebuse põhjendusest tulenevalt alust arvata, et antud juhul oleks vangla
käitunud kaebaja suhtes õigusvastaselt, millega oleks alandanud kaebaja inimväärikust ja
oleks tekitanud kaebajale mittevaralist kahju, mis kuluks hüvitamisele. Järelikult ei ole
täidetud mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldusi (riigivastutuse seaduse § 7
lg 1 ja § 9 lg 1). Kaebajal ei saanud tekkida ka õiguspärast ootust, et teda alati hoitakse
kambris üksinda. Sel põhjusel leiab kohus, et esitatud hüvitamiskaebuse rahuldamine on
vähetõenäoline. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes HKMS § 121 lg 2 p-st 21, tagastab kohus
kaebuse. Kuna kohus tagastas kaebuse, jätab kohus kaebaja menetlusabi taotluse läbi
vaatamata.
8. Kohus mõistab, et kaebaja soovib riigi õigusabi tema esindamiseks käesolevas haldusasjas.
Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 6 lg 1 järgi võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma
majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse
eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei
võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas ei ole taotleja kehv
majanduslik seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta
riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Kui esinevad RÕS § 7 lg-s 1
sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, ei mõjuta isiku majanduslik seisund
asja otsustamist. Kaebaja on koostanud kohtule piisavalt arusaadava kaebuse (14 lk), millest
nähtuvad kaebaja taotlused ning põhjendused. Kaebaja on ka varasemalt suutnud iseseisvalt
halduskohtumenetluses arvukalt kaebusi ja muid menetlusdokumente esitada. Eeltooduga on
tõendatud, et kaebaja on iseseisvalt võimeline halduskohtumenetluses osalema ning ta ei vaja
advokaadi abi. Halduskohtumenetluses selgitab vajalikud asjaolud, seadusesätted ja
asjakohase kohtupraktika kohus välja enda initsiatiivil ning kaebaja õigusalaste teadmiste
puudumist kompenseerib halduskohtus kohalduv uurimisprintsiip (HKMS § 2 lg-d 4 ja 5).
Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.
(allkirjastatud digitaalselt)