Legislator Rechtsprechung & Gesetzgebung
3-2-1-134-16 KI-generiert

Civil court remanded bankruptcy-related injunction case to Supreme Court regarding procedural costs allocation.

Geschäftsnummer 3-2-1-134-16
Gericht / Behörde
Rechtsordnung Estland (EE)
Ausgang Teilweise gutgeheissen (Partially Allowed)

Legislator-Zusammenfassung

KI-generiert

The civil court remanded the case to the Supreme Court's plenary session to resolve an issue regarding the allocation of procedural costs in a bankruptcy-related injunction proceeding. The applicant argued that costs should be borne by the state because the injunction process serves the public interest, while the lower court ruled that the defendant must pay as no formal applicant existed in this specific procedure. The court agreed that the general rule for public interest cases does not automatically justify state reimbursement when no formal applicant is present and no legal aid was granted.

Legislator-Regeste

KI-generiert

TsMS § 172 lg 1 esimene lause; TsMS § 172 lg 8 kolmas lause: In proceedings for the application of a business ban where the process serves the public interest but no formal applicant exists and legal aid is not granted, procedural costs must be borne by the defendant rather than the state.

Schlagwörter

KI-generiert
business ban injunction bankruptcy proceedings procedural costs allocation public interest litigation legal aid reimbursement state liability costs civil procedure law Bankgebühr

Zitierte Gesetzesbestimmungen

KI-generiert
TsMS § 172 lg 1 esimene lause
TsMS § 172 lg 1 esimene lause sätestab üldpõhimõtte, mille kohaselt jäetakse menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides lahend tehakse.
TsMS § 172 lg 2
TsMS § 172 lg 2 alusel tuleb puudutatud isiku menetluskulud jätta tema enda kanda.
TsMS § 172 lg 7
Samuti ei ole nimetatud isikutelt menetluskulude väljamõistmise aluseks TsMS § 172 lg 7.
TsMS § 172 lg 8 kolmas lause
TsMS § 172 lg 8 kolmas lause, mis sätestab reegli, et kohtuvälised menetluskulud (esindaja kulud) võib riigi kanda jätta üksnes juhul, kui isikule on antud menetlusabi.
PankrS § 91 lg 2
Kuigi PankrS § 91 lg 2 ja TsMS § 476 lg 1 võimaldavad kohtul määrata ärikeelu omal algatusel, alustati praegusel juhul menetlust pankrotihalduri ja pankrotitoimkonna esimehe taotluse alusel.
TsMS § 476 lg 1
Kuigi PankrS § 91 lg 2 ja TsMS § 476 lg 1 võimaldavad kohtul määrata ärikeelu omal algatusel, alustati praegusel juhul menetlust pankrotihalduri ja pankrotitoimkonna esimehe taotluse alusel.
Põhiseaduse § 25

Zitierte Rechtsprechung

KI-generiert
Riigikohtu 22. veebruari 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-09
Seega ei saa pankrotihaldur kaevata ka ärikeelu määramata jätmise peale (vt Riigikohtu 22. veebruari 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-09, p 27).
Riigikohtu üldkogu 4. veebruari 2014 otsus kohtuasjas nr 3-4-1-29-13
Riigikohtu 26. juuni 2014 määrus kohtuasjas nr 3-2-1-153-13
KI-generiert

Fragen Sie sich, wie dieser Entscheid auf Ihren Fall anwendbar ist?

Prüfen Sie diesen Entscheid zusammen mit Bundesrecht, kantonalen Erlassen, Kommentaren und Folgeentscheiden in Legislator AI.

Fall in Legislator öffnen →

Volltext

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-134-16

Määruse kuupäev Tartu, 11. jaanuar 2017

Kohtukoosseis Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Henn Jõks ja Peeter Jerofejev

Kohtuasi OÜ Interfurgo (pankrotis) pankrotimenetlus Ärikeelu kohaldamise otsustamine

Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 28. juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 2- 14-16404

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Ain Tammvere määruskaebus Eesti Vabariigi (Justiitsministeeriumi kaudu) määruskaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Puudutatud isik Ain Tammvere, esindaja vandeadvokaat Anto Kasak Puudutatud isik Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu), esindaja Alar Must

Asja läbivaatamise kuupäev

14. november 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Anda tsiviilasi läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Interfurgo (pankrotis) pankrotihaldur Sirje Tael ja pankrotitoimkonna esimees Oliver Nääs esitasid 28. augustil 2015 Tartu Maakohtule ühise taotluse võlgniku juhatuse liikme Ain Tammvere (puudutatud isik) suhtes ärikeelu kohaldamiseks.

2. Tartu Maakohus edastas 2. septembril 2015 taotluse puudutatud isikule ning andis talle tähtaja sellele vastamiseks.

3. Puudutatud isik leidis, et ärikeelu kohaldamiseks puudub objektiivne vajadus ja avalik huvi. Menetluskulud palus puudutatud isik jätta pankrotihalduri ja pankrotitoimkonna esimehe või alternatiivselt Eesti Vabariigi kanda.

4. Tartu Maakohus tegi 24. märtsil 2016 määruse, millega lõpetas ärikeelu kohaldamise menetluse puudutatud isiku suhtes ärikeeldu kohaldamata. Menetluskulud jättis kohus puudutatud isiku kanda ja rahaliselt kindlaks määramata. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei ole ärikeelu kohaldamise eeldused täidetud.

Kuriteokahtlus peab tuginema konkreetsetele andmetele ja kohus ei saa selle põhjendamisel piirduda üksnes üldsõnalise tõdemusega, et asja materjalide järgi on olemas põhjendatud kuriteokahtlus. Kohus ei ole veendunud põhjendatud kuriteokahtluse esinemises. Ärikeelu kohaldamiseks peab esinema ka tõsine oht, et ärikeelu kohaldamata jätmisel võib isik toime panna uusi sarnaseid kuritegusid. Kohtu hinnangul ei ole puudutatud isiku ohtlikkus põhjendatud. Maakohtu hinnangul on puudutatud isiku menetluskulude riigi kanda jätmine välistatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 8 kolmanda lause kohaselt. Pankrotimenetluse raames ärikeelu kohaldamise otsustamise menetluses tuleb menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse kindlaksmääramisel arvestada pankrotimenetluse erisustega, sh pankrotimenetluse eesmärkide ja võlgniku juhatuse liikme rolliga menetluses. Pankrotimenetluse raames ärikeelu kohaldamise otsustamise menetluses osaleb menetlusosalisena ainult isik, kelle suhtes kohus kaalub ärikeelu kohaldamist. TsMS § 172 lg 2 alusel tuleb puudutatud isiku menetluskulud jätta tema enda kanda.

5. Puudutatud isik palus määruskaebuses tühistada maakohtu määruse menetluskulude jaotuse osas ja teha tühistatud osas uue määruse, millega jätta menetluskulud pankrotihalduri ja pankrotitoimkonna esimehe või alternatiivselt riigi kanda. Puudutatud isik palus menetluskulud rahaliselt kindlaks määrata ning mõista pankrotihaldurilt ja pankrotitoimkonna esimehelt või alternatiivselt riigilt välja menetluskulud 8604 eurot.

6. Pankrotihaldur ja pankrotitoimkonna esimees ning Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu) vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldatama.

7. Tartu Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja saatis selle lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tartu Ringkonnakohus tegi 28. juunil 2016 määruse, milles tühistas maakohtu määruse menetluskulude jaotuse osas ja tegi tühistatud osas uue määruse, millega jättis puudutatud isiku menetluskulud riigi kanda. Määruskaebuse menetlemisega seotud kulud jättis ringkonnakohus samuti riigi kanda. Kohus rahuldas puudutatud isiku menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osaliselt, määras puudutatud isiku menetluskulude suuruseks 1560 eurot ning mõistis selle riigilt välja. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt peab kohus ärikeelu kohaldamise menetluses tegutsema viisil, mis ei põhjusta menetlusosalisele suuri menetluskulusid ja üldjuhul ei välju võlgniku teabe andmise kohustuse raamidest. Praegusel juhul on kohus kohustanud puudutatud isikut vastama halduri taotlusele ärikeelu kohaldamiseks oluliselt suuremas ulatuses, kui seda eeldab võlgnikule pandud teabe andmise kohustus pankrotiseaduse (PankrS) § 85 järgi. Seetõttu on puudutatud isikul õigus ärikeelu kohaldamata jätmise korral saada menetluskulude eest mõistlikku hüvitist. Ärikeelu kohaldamise otsustamise menetluses ei ole pankrotihaldur ja pankrotitoimkonna esimees menetlusosalised, mistõttu ei kohaldu TsMS § 172 lg 1 teine lause. Samuti ei ole nimetatud isikutelt menetluskulude väljamõistmise aluseks TsMS § 172 lg 7. Pankrotihaldur ja pankrotitoimkonna esimees ei olnud menetluse algatamisel raskelt hooletud ega alustanud tahtlikult põhjendamatut menetlust. Kuna pankrotihaldur ja pankrotitoimkonna esimees ei ole menetlusosalised, ei saa menetluskulusid jätta ka pankrotivara kanda. Praegusel juhul ei kohaldu ka TsMS § 172 lg 2. Puudutatud isik ei ole avaldaja ning teisi menetlusosalisi ei ole. Ärikeeldu kohaldatakse eelkõige avalikes huvides ning ka ärikeelu kohaldamise otsustamise menetlus toimub eelkõige avalikes huvides, mistõttu tuleb puudutatud isiku menetluskulud maakohtus jätta TsMS § 172 lg 1 esimese lause alusel riigi kanda. Tsiviilasja keerukust ning mahtu arvestades luges kohus puudutatud isiku lepingulise esindaja põhjendatud kuluks 1560 eurot. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Puudutatud isik palub määruskaebuses tühistada ringkonnakohtu määruse osas, milles ringkonnakohus jättis puudutatud isiku määruskaebuse rahuldamata, ning teha tühistatud osas uue määruse, millega mõista puudutatud isiku menetluskulud 8604 eurot välja OÜ Interfurgo (pankrotis) pankrotihaldurilt ja pankrotitoimkonna esimehelt või alternatiivselt riigilt. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on TsMS § 172 lg 7 kohaldamise tingimused täidetud. Kuigi PankrS § 91 lg 2 ja TsMS § 476 lg 1 võimaldavad kohtul määrata ärikeelu omal algatusel, alustati praegusel juhul menetlust pankrotihalduri ja pankrotitoimkonna esimehe taotluse alusel. Kuna puudutatud isiku suhtes ärikeeldu ei kohaldatud ja kohus rikkumisi ei tuvastanud, oli tegemist põhjendamatu menetlusega. Taotlus on esitatud tahtlikult või vähemalt raskelt hooletult, sest ilmselgelt rohkem kui aasta pärast pankroti väljakuulutamist ei ole võimalik õiguslikult põhistatud taotlust esitada üksnes hooletusest. Alternatiivselt tuleb menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel jätta riigi kanda. Lisaks leidis puudutatud isik, et menetluskulude kindlaksmääramisel on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 175 lg-t 1.

10. Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu) palub määruskaebuses tühistada ringkonnakohtu määruse osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse, jättis puudutatud isiku menetluskulud ja määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud riigi kanda, rahuldas puudutatud isiku menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osaliselt, määras puudutatud isiku menetluskulude suuruseks 1560 eurot ning mõistis selle riigilt välja. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt välistavad TsMS § 172 lg 8 teine ja kolmas lause puudutatud isiku menetluskulude riigi kanda jätmise. TsMS § 172 lg 8 teine ja kolmas lause on erinormiks TsMS § 172 lg 1 esimese lause suhtes. Puudutatud isiku kulud on tervikuna tarbetud ning põhjendamatud. Arvestades kohtu selgitamiskohustust ja uurimispõhimõtet, samuti asjaolu, et võlgniku juhatuse liikme seadusest tulenev kohustus on maksejõuetuse tekkimise asjaolude kindlakstegemisele igakülgselt kaasa aidata, ei saanud puudutatud isikul olla õigustatud ootust, et tema menetluskulud teiselt menetlusosaliselt või riigilt välja mõistetakse. Ringkonnakohus oleks pidanud jätma määruskaebuse menetlemisega seotud puudutatud isiku kulud TsMS § 178 lg 4 alusel tema enda kanda.

11. Puudutatud isik ja Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu) vaidlesid teineteise määruskaebusele vastu. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et asja lahendamine tuleb TsMS § 19 lg 4 p 3 ja § 690 lg 1 esimese lause ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lg 3 teise lause alusel üle anda Riigikohtu üldkogule.

13. Määruskaebustes vaidlustavad riik ja puudutatud isik ringkonnakohtu määrust ärikeelu kohaldamise otsustamise menetlusega seotud menetluskulude jaotuse osas. Lisaks sellele vaidlustab puudutatud isik ringkonnakohtu määrust menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osalise rahuldamata jätmise osas. Riik vaidlustab ringkonnakohtu määrust ka puudutatud isiku menetluskulude kindlaksmääramise avalduse rahuldamise ning määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulude jaotuse osas.

14. Kolleegium on varem leidnud, et ärikeelu kohaldamise asi kui pankrotimenetlusega seotud asi lahendatakse PankrS § 3 lg 2 kolmanda lause ja TsMS § 475 lg 1 p 121 järgi hagita menetluses. Nii PankrS § 91 lg 2 kui ka TsMS § 476 lg 1 võimaldavad kohtul määrata ärikeelu omal algatusel. See tähendab mh, et kui nt võlgniku pankrotihaldur pöördub kohtu poole isikule ärikeelu kohaldamise palvega, ei ole kohus avaldusega seotud. Seega ei saa pankrotihaldur kaevata ka ärikeelu määramata jätmise peale (vt Riigikohtu 22. veebruari 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-09, p 27).

15. Menetluskulude jaotust hagita menetluses reguleerib TsMS § 172. Viidatud säte sisaldab nii üldkui ka eriregulatsioone. Samas ei sisalda TsMS § 172 eriregulatsiooni ärikeelu kohaldamise otsustamise menetlusega seotud menetluskulude kohta. Ka pankrotiseadus ei reguleeri menetluskulude kandmist ärikeelu kohaldamise menetluses. Praegusel juhul ei pea kolleegium võimalikuks kohaldada TsMS § 172 lg 1 teist lauset, lg-t 2 ega lgt 7. TsMS § 172 lg 1 teine lause reguleerib olukorda, kus menetluses osaleb mitu isikut, ja lg 2 võimaldab jätta menetluskulud avaldaja kanda. Ärikeelu kohaldamise menetluses osaleb menetlusosalisena üksnes isik, kelle suhtes ärikeelu kohaldamist kaalutakse, ning selles menetluses puudub avaldaja. Kuigi TsMS § 172 lg 7 võimaldab jätta menetluskulud menetlusvälise isiku (praegusel juhul nt pankrotihalduri ja pankrotitoimkonna esimehe) kanda, eeldaks see menetluse põhjendamatust ning menetlusvälise isiku tahtlust või rasket hooletust menetluse põhjustamisel. Asjas puuduvad asjaolud, mis viitaksid menetluse põhjendamatusele ja menetlusväliste isikute tahtlusele või raskele hooletusele menetluse põhjustamisel.

16. TsMS § 172 lg 1 esimene lause sätestab üldpõhimõtte, mille kohaselt jäetakse menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides lahend tehakse. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et ärikeelu kohaldamine ja seega ka ärikeelu kohaldamise otsustamise menetlus toimuvad avalikes huvides. Samas välistab praegusel juhul selle menetlusega seotud menetluskulude riigi kanda jätmise

TsMS § 172 lg 8 kolmas lause, mis sätestab reegli, et kohtuvälised menetluskulud (esindaja kulud) võib riigi kanda jätta üksnes juhul, kui isikule on antud menetlusabi.

17. Riigikohtu varasemas praktikas on leitud, et menetluskulude kindlaksmääramise menetlus on analoogne kahju hüvitamise menetlusega, kuna menetluskulude kindlaksmääramise menetluses toimub sisuliselt kohtumenetlusega kaasnenud kahju (õigusabikulu) väljamõistmine tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras (vt nt Riigikohtu üldkogu 4. veebruari 2014 otsus kohtuasjas nr 3-4-1-29-13, p 43.1; 26. juuni 2014 määrus kohtuasjas nr 3-2-1-153-13, p 56). Olukorras, kus isiku suhtes menetletakse ärikeelu kohaldamist ning isik kasutab õigusabi, tekivad tal õigusabikulud, mis on käsitatavad ärikeelu kohaldamise otsustamise menetlusega kaasneva kahjuna. Kuivõrd ärikeelu kohaldamise otsustamise menetlusega seotud menetluskulude hüvitamise kohta puudub eriregulatsioon ning lisaks sellele välistab menetluskulude riigi kanda jätmise TsMS § 172 lg 8 kolmas lause, tekkis kolleegiumil kahtlus, et tegemist võib olla põhiseaduse §-s 25 sätestatud põhiõiguse (õigus õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamisele) rikkumisega. Seetõttu peab kolleegium vajalikuks anda asi lahendada Riigikohtu üldkogule. Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Henn Jõks