Supervision of conditional early release from prison is governed by the Criminal Procedure Code, not the Penal Code.

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-91-06

Otsuse kuupäev

2. november 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi

Kohtuasi

J.K. karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega vabastamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuni 2006. a määrus nr 1-06-5226

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Lea Pähkli määruskaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

30. august 2006. a

RESOLUTSIOON

Määruskaebus Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuni 2006. a määruse nr 1-06-5226 peale jätta läbi vaatamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J.K. tunnistati Rootsi Kuningriigi Helsingborgi Linnakohtu 4. juuli 2003. a otsusega süüdi narkootikumide salakaubaveos

ning teda karistati vangistusega viieks aastaks ja kuueks kuuks. Tallinna Linnakohtu 18. mai 2005. a otsusega tunnustati

Helsingborgi Linnakohtu otsust ja J.K. teod kvalifitseeriti ümber KarS § 184 lg 1 ning § 392 lg 1 ja § 25 lg 2 järgi, mõistes

kummagi kuriteo eest karistuseks vangistuse viieks aastaks. KarS § 64 sätete kohaselt mõisteti J.K-le ka liitkaristuseks

vangistus viieks aastaks.

2. Murru Vangla esitas 11. aprillil 2006. a taotluse J.K. tingimisi ennetähtaegseks karistuse kandmisest vabastamiseks

põhjendusega, et tal on kantud pool mõistetud karistusajast ja täidetud muud ennetähtaegse vabastamise tingimused.

3. Harju Maakohtu 15. mai 2006. a määrusega vabastatigi J.K. tingimisi ennetähtaegselt karistuse kandmisest katseajaga kuni

17. maini 2008. a.

4. Maakohtu määruse peale esitas prokurör määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule, taotledes maakohtu määruse

tühistamist. Määruskaebuses on asutud seisukohale, et süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine kujutab endast

menetlusõiguslikku instituuti, mille puhul tuleb lähtuda KrMS § 3 lg-s 2 sätestatust, mitte aga KarS §-st 5.

Prokurör märkis, et kõnealuste kuritegude toimepanemise ajal - seega 2003. a maikuus olid J.K-le süüksarvatud kuriteod II

astme kuriteod. Alates 1. jaanuarist 2004. a on aga KarS § 184 lg1 järgi kvalifitseeritav kuritegu I astme kuritegu. Esimese

astme kuriteo toimepannud isikut saab aga karistuse kandmisest enne tähtaega vabastada alles siis, kui kantud on vähemalt 2/3

karistusest. Kuna J.K. ei ole veel ära kandnud 2/3 talle mõistetud karistusest, siis ei ole teda võimalik ennetähtaegselt

vabastada.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuni 2006. a määrusega jäeti määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et kõnealuse

õigusliku küsimuse lahendamisel tuleb lähtuda KarS §-s 5 sätestatust. Ringkonnakohus märkis, et " isegi kui lugeda

vangistusest ennetähtaega vabastamise otsustamise regulatsiooni menetlusnormiks, nagu käesoleval juhul on prokuröri abi

teinud, siis ei sõltu menetlusnormi kohaldamine mitte süüteo lugemisest I või II astme kuriteoks, vaid selle tegelikust raskusest

ning vastavusest I või II astme kuriteole (RKKKo 3-1-1-124-03). Ringkonnakohtus märgitu kohaselt kinnitab just KarS § 5 lg-

s 2 sätestatu kohaldamise õigsust ka asjaolu, et Tallinna Linnakohus lähtus välisriigi kohtuotsuse tunnustamisel kuriteo

toimepanemise ajal kehtinud karistusseadustiku regulatsioonist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohtu määruse peale esitas Riigikohtule määruskaebuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Lea

Pähkel, taotledes ringkonnakohtu määruse tühistamist põhjendusega, et see on põhjendamatu ja ebaseaduslik. Prokurör märgib,

et PS § 23 lg 2 ja KarS § 5 seonduvad üksnes karistuse mõistmisega. Ennetähtaegne tingimisi vabastamine ei muuda karistuse

olemust, vaid reguleerib üksnes karistuse täideviimise korda. Seega on vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine

menetlusõiguslik instituut ja üldpõhimõttele vastavalt tuleb kohaldada menetlustoimingu tegemise aja seadust. Prokuröri

hinnangul tuleb ennetähtaegse vabastamise taotlemise õiguse algushetke määramisel tähtsust omav kuriteo aste määrata

otsustamise hetkel kehtiva karistusseaduse alusel. Prokurör viitab oma määruskaebuse põhjenduses ka justiitsministeeriumi ja

õiguskantsleri samasisulistele seisukohtadele ning leiab, et Riigikohtu seisukoht antud küsimuses on vajalik seaduse ühetaolise

kohaldamiseks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Tulenevalt KrMS §-s 391 sätestatust on määruskaebuse läbivaatamisel kõrgema astme kohtus tehtud kohtumäärus lõplik ja

seda ei saa edasi kaevata. Kuna Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuni 2006. a määrusega lahendati määruskaebust Harju Maakohtu

15. mai 2006. a määruse peale lõplikult, tuleb ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule esitatud määruskaebus jätta läbi

vaatamata.

8. Kuid arvestades asjaolu, et käesoleva kohtuasja esemeks olevas õiguslikus küsimuses on kohtupraktika lahknev, peab

Riigikohtu kriminaalkolleegium prokuröri taotlusest lähtuvalt õigusselguse ja õiguse ühetaolise kohaldamise huvides

põhjendatuks obiter dictum korras märkida järgmist.

8.1. Kuna vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise (KarS §-d 76-77) instituut paikneb Karistusseadustiku V peatükis

ja kujutab endast karistuse kandmisest vabastamise viisi, on sellel instituudil materiaalõiguslik päritolu. Kuid vangistusest

tingimisi ennetähtaegne vabastamine on ka olemuslikult materiaalõiguslik. Kuigi kohtuotsuses ei märgita aega, pärast mille

möödumist tekib süüdimõistetul õigus taotleda enese vangistusest ennetähtaegset vabastamist, kuulub selline subjektiivne

õigus siiski isiku süüditunnistamisega kaasnevate materiaalõiguslike järelmite kogumisse. Sellist hinnangut ei kummuta

kriminaalkolleegium arvates ka asjaolu, et tegemist on vaid süüdimõistetu taotlemisõigusega ja et Vangistusseaduse (VangS)

§ 76 lg 1 kohaselt toimub vangistusest tingimuslikult ennetähtaegne vabastamine vangla direktori avalduse alusel. Selles

mõttes võib nõustuda ka halduskohtu praktikas väljendatud seisukohaga, et antud juhul ei ole tegemist vangistusest katseajaga

tingimisi ennetähtaegse vabanemise õigusega, vaid subjektiivse õigusega taotleda tingimisi ennetähtaega vabastamise avalduse

menetlemist vangla direktori poolt (vt näiteks Riigikohtu halduskolleegiumi otsust nr 3-3-1-6-06 - RT III 2006,19,177).

Kahtlemata on sellel õigusel ka oma kindel eripreventiivne toime, sest vangistusest ennetähtaegse vabastamise oluliseks

tingimuseks on vangistatu õiguspärane käitumine.

8.2. Kooskõlas eelmärgituga on nii Harju Maakohtu 15. mai 2006. a määruses kui ka Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuni 2006. a

määruses põhjendatult asutud seisukohale, et vangistusest tingimisi ennetähtaegsel vabastamisel tuleb arvestada Põhiseaduse

§ 23 teises lõikes ja KarS §-s 5 sätestatud karistusseaduse ajalise kehtivuse reeglistikuga ning sealhulgas ka Põhiseaduse § 23

lg 2 teise lauses ja KarS § 5 lg-s 2 sätestatud kergema karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõttega.

8.3. Eelnevalt kirjeldatud arusaam on kooskõlas ka Riigikohtu üldkogu poolt kohtuasjas nr 3-1-3-10-02 (RT III 2003, 10, 95)

tehtud otsusega. Kohtuotsuse punktis 26 märgitu kohaselt on üldkogu seisukohal, et Põhiseaduse § 23 lg 2 teist lauset tuleb

tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale. Sellist seisukohta põhjendades on muuhulgas leitud, et

kaitseala määratlemisel tuleb eelistada avaramat käsitlust, mis võimaldab tagada põhiõiguste lünkadeta kaitse ja kaaluda

erinevaid põhiseaduslikke väärtusi. Karistusseadustiku § 5 lg 2 sõnastus - "seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab

karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud" - ei sea kaitsealale piire. Vangistusest tingimisi

ennetähtaegne vabastamine kergendab aga kahtlemata isiku olukorda.

Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Lea Kivi